CAS jättis jõusse Nabile määratud kaheaastase võistluskeelu, kuid tõi otsuses välja, et Nabi on kahetsusväärne ohver ning teda ei saa nimetada petturiks või keelatud ainete tarvitajaks. CAS edastas sportlasele otsuse, mille kohaselt sattus üliväike kogus letrosooli Nabi organismi küll juhuslikult, kuid varasemale praktikale tuginedes jäetakse määratud kaheaastane võistluskeeld siiski jõusse. 

"Põhiline, mis nüüd takistab seda spordiarbitraaži ütlemast, et on vaja see võistluskeeld tühistada, on see, et see muudaks seda, kuidas üleüldse dopinguasja menetleda," selgitas Ginter. "Sest dopinguasjade puhul on antidopingu koodeks, seal on vastavad sätted sees, milliseid situatsioone karistatakse. Üheks situatsiooniks, mida karistatakse, ongi seesama, mis Nabil oli – kehavedelikest leitakse keelatud aine. Ja see on üleastumine selle koodeksi järgi, sõltumata sellest, kas isik oli teadlik sellest, et see aine tema kehavedelikes on ja kas ta seda soovis või ei soovinud. Sõltumata sellest on see koodeks ette näinud, et see on selline üleastumine."

"Kui arbitraaž leidis, et väga suur tõenäosus on, et Nabi tõepoolest ei teadnud, siis arbitraaž leidis, et suurim asi, mida ta Nabi heaks saab teha, on ütelda, et ei ole põhjust Nabi kuidagi häbistavalt kutsuda või midagi häbistavat tema kohta ütelda, aga seda võistluskeeldu siiski maha võtta ei saanud. Just nimelt sellepärast, et kui see võistluskeeld maha võtta, siis tähendaks see, et kõigi dopinguasjade puhul, juhul kui isik esitab, et tema ei teadnud, siis justkui peaks hakkama dopinguagentuur kogu aeg tõendama, et isik teadlikult võttis," jätkas Ginter. "Dopinguvastane võitlus kipub olema selline, et nii kõrget tõendamise kohustust nüüd dopinguagentuuridele seada oleks ebakohane, sellepärast et siis enamik dopingukasutajaid jääksid tähelepanuta. Antud juhul, jah, Nabi situatsioon oli ebamugav, aga arbitraaž läks nii kaugele, kui tal vähegi võimalik oli."

Kui arbitraaž oleks siin teinud pretsedendi ja Heiki Nabi õigeks mõistnud, siis tegelikult oleks see dopinguvastasele võitlusele ikkagi teatud määral nagu kaika kodaratesse loopimine? "Mitte teatud määral, vaid ikkagi absoluutne takistus oleks seatud," tõdes Ginter. "Sellepärast et kui siin oleks ikkagi läinud läbi tõesti pretsedent, et piisab sellest, et piisavalt usutavalt ütelda, et isik ei ole teadlik, kuidas aine tema organismi sattus ja see oleks alus täielikuks õigeks mõistmiseks, siis tõepoolest oleks dopinguvastases võitluses igasuguse karistamise eeldus liiga raske. Ei saa nõuda seda, et dopingu eest saaks karistada ainult siis, kui suudetakse ära tõendada tahtlik dopingu kasutamine."

Dopinguvastast võitlust ja kriminaalkohust ei saa üks-ühele selles mõttes võrrelda, et need toimimisloogikat põhimõtted on ikkagi erinevad? "Jah, väga selge on. Kriminaalkohtumenetluses on väga palju neid vahepealseid võimalusi ja seal on ka nüüd need teod, mida karistatakse. Paljud on sellised, kus tõepoolest ongi karistatav ainult tahtlik tegu," kirjeldas Ginter. "Aga dopingumenetlus on spetsiifiline, sellepärast seal on leitud, et selleks, et see efektiivselt üldse toimida saaks, on vaja lugeda karistatavaks ka ettevaatamatud situatsioonid, kuna seda, et tahtlikult on dopingut kasutatud, on väga raske tõendada. Siis sellised menetlused nagu oportuniteediga lõpetamised ja kokkuleppemenetlused, mis meil on muidu kriminaalasjade puhul võimalikud, siin selleks lihtsalt ei saa kohta jätta, sellepärast et muidu praktiliselt kaoks võimalus dopingu vastu üldse võidelda."

Sportlase vastutus selles valdkonnas on väga suur ja kui ta jääb vahele tahtlikult või tahtmatult tarvitades, siis tegelikult selles olukorras n-ö õigust enda poole saada või juhtumit võita on ikkagi praktikas äärmiselt keeruline? "Põhimõtteliselt antidopingu koodeks ütleb sõna-sõnalt kohe niimoodi, et vastutus selle eest, et sportlase kehas ei leiduks keelatud aineid, lasus sportlasel endal," sõnas Ginter. "Et tema vastutab selle eest, et ta peab hoiduma kõrvale, et ka kogemata ei saaks sattuda tema kehasse selliseid aineid, mis on keelatud."