Märt Ibrus: võitudest ja kaotustest

Keegi ei taha kaotada. Mõned lausa vihkavad kaotamist, eeskätt on seda kirglikult kinnitanud just mitmed suured sportlased. Sealt ka impulss olla alati parim, olla võitmatu, kirjutab spordiajaloolane Märt Ibrus.
Omaaegne korvpallivirtuoos Joann Lõssov ei saanud trennist kunagi lahkuda enne, kui oli oma võistkonnaga saanud võidu kätte. Mängukaaslased andsid tihti juba tülpimusest alla. Tennisetäht Anett Kontaveit on kinnitanud, et ei suutnud kasvueas kunagi leppida kaotusega, olenemata siis alast või jõuproovist. Neid lugusid on läbi aegade korduvalt räägitud. Sisu on olemuselt sama.
Nii võidud kui kaotused pidid õpetama elu, spordimehe elutee on teadagi okkaline, just kaotused annavad tihti õige suuna, õpetavad kannatama ja õigeid valikuid tegema, aga samas, võitudeta siiski ka kaua ei jaksa. Nii see teekond peaks kulgema, kord üles, kord alla. Ometi on kõik hoopis keerulisem.
Kaotusi tuleb osata taluda, parim viis selleks on aga kiiresti võidureele pääseda, seega inimlik revanšijanu!
Sportliku bridži positiivne külg on mängijate jutu järgi just see, et mängitavad jaotused vahelduvad kiiresti, tavaliselt mängitakse 15 minutiga kaks jaotust. Kogu aeg avanevad uued võimalused, lootus midagi parandada, ei saa jääda muremõtteid kerima.
Maletajatele on heaks lohutuseks välkmale oma uute ja sagedaste võimalustega.
Tennise formaat on samuti mitmetasandiline. Kõigepealt on vaja võita geim ehk mängu alglüli, seejärel sett ja alles siis terendab mängu võit. Mängijad tõstavad käe võidukalt rusikasse pea iga eduka soorituse järel. Wimbledonis tegi omaaegne turniiri võitja Andy Murray lausa võidutantsu, kui oli teises ringis saanud kätte seti John Isneri vastu, kuigi kohe järgnes allajäämine neljandas ja oligi turniir tema jaoks lõppenud. Vähemalt on olemas väiksed võidud, on ka koledad võidud. Peaasi, et võidukirg ei vaibuks.
Korvpallis on mäng nüüdsel ajal jagatud veeranditeks, võrkpallis on vaja võita kolme geimi. Sportmängudes on tänapäeval vaja sõelmängudes saada kuni neli mänguvõitu. Kõik on muidugi pealtvaatajate nimel, samas peavad ka mängijad saama oma rahulduse.
Hea on, kui sportlase elutee saab kokku võtta saavutuste ahelana, võidud domineerimas. Läbi aegade on olnud suurte ja pikkade seeriate meistreid. Ometi iga teekond saab ka lõpu. Mõni on püüdnud lahkuda efektse võidumehena. Austraallane Herb Elliot valiti 1958 maailma aasta sportlaseks 1500 m ja miilijooksu maailmarekordite eest, kaks aastat hiljem tuli ta Roomas olümpiavõitjaks ja lõpetaski oma karjääri – 22-aastaselt!
Samas on tõesti mõnel ette näidata uhkeid seeriaid. Iga Swiatek sai sel aastal tenniseväljakutel 37 järjestikust võitu, sajandi tegu. Ometi on ajaloos olnud hoopis pikemaid seeriaid. Martina Navratilova ja Steffi Graf olid eelmise sajandi viimasel veerandil selgelt veenvamad valitsejad.
Võidud on toredad, Leedu korvpall võib olla uhke oma saavutuste üle läbi pika ajaloo. Samas on neil ometi jäänud valulise leheküljena mällu aasta 2004. Euroliiga otsustavas faasis kaotas nende lipulaev Kaunase Žalgiris võõrsil Tel Avivi Maccabile lõputrilleris ja jäi eemale Final Four'ist.
Leedulaste liider Arvydas Sabonis oli läbi hooaja meeskonda edukalt vedanud, ka selles tema karjääris viimaseks jäänud kohtumises oldi pidevalt eduseisus, ometi varises kõik kokku lõpusekunditel. Maccabi tuli aga sel hooajal Euroliiga võitjaks. Suvel sõitis Leedu rahvuskoondis Ateenasse olümpiamängudele ilma Saboniseta. Ometi oldi superhoos. Põhiturniiril võideti ka USA-d. Ent poolfinaalis Itaaliaga juhtus mingi valus krõks. Eduseisu juba veidi nautides anti initsiatiiv ootamatult käest. Lõpuponnistused vilja ei kandnud, saadi valus kaotus. Neli aastat varem oldi poolfinaalis kaotatud USA-le veelgi napimalt – kahe punktiga, ent see oli isegi veidi ootamatu edulugu. Selleks poldud päris valmis. Ateenas oli aga tõesti ajalooline šanss, mitte ainult finaalipääs, aga miks mitte ka olümpiavõit oli terendamas! Sellise võimaluse kordumist on väikeriigil tõesti raske loota.
Eks neid valusaid hetki, käest läinud võite võivad meenutada paljud sportlased, ka kõige edukamatel on oma mõrulood rääkida. Meie ühises mälus on aga neil kõigil oma koht. Seda väärtuslikumaks saame kordaminekuid ja eeskätt võite hinnata!
Toimetaja: Maarja Värv