Andekust on keeruline varjata, sest see pole ju tavapärane. Nagu erand, mis kinnitab reeglit – üldkehtivust ehk tavapärasust. Olen pärit Järvamaalt, kus aastal 1956 alustasin ka kooliteed.

Spordiradadel oli tollal Järvamaal palju huvitavaid isiksusi, oli ju n-ö loomuliku, kodukeskse spordi tippaeg. Paides kerkis selline ürgtalent kui võrkpallur Peet Raig, tema arengut ma siiski vahetult ei kogenud, küll aga eakaaslase Jaak Salumetsa käekäiku. Esmasest kohtumisest alates, kui kümneaastastena Paides kergejõustikuvõistlustel mõõtu võtsime, olin tunnistajaks erakordsele andele. Hiljem mängisime koos nii võrk- kui korvpalli, tema arengusööst oli aga nii kiire, et Järvamaalt pidi ta üsna kiirelt lahkuma.

Korvpallist sai tema kirg ja sisuliselt elutöö. Korvpall on tõesti talentide ala, siin pole ruumi keskpärasusele, vaatamata ka suurimale pühendumusele. Vähe on isegi korralikest välistest parameetritest (pikkus eelkõige!) – kui ikka mängulugemise ja -tunnetuse kunsti ei valda, pole suurele edule lootust. Kuigi Eesti on olnud juba 102 aastat korvpallimaa ja kõik talendid sisuliselt üleloetud, pole neid väikerahva võimalusi arvestades ülearu palju. Sajandi talendina on korvpalli portreede raamatus kirja pandud Mart Laga lugu. 1950. aastail palliplatsil säranud tartlase vanem koolivend, akadeemik Anto Raukas andis otsese hinnangu: "Kui andekusest rääkida, siis vaat omaaegne korvpallikuulsus Mart Laga oli andekas. Millised plastilised liigutused, milline hüpe … Erakordne anne, mida Eesti spordis ei olegi vist kordunud."

Laga karjäär jäi erinevatel põhjustel üpris lühikeseks, vähemalt võitis ta mõned tiitlivõistluste medalid. Samas on meil olnud teisigi andeid, kes on jäänud vaid kaasaegsete mälestustesse, suutmata end suurel areenil lõplikult avada. Võib siiski öelda, et meie kahjud pole sugugi ainulaadsed. USA kui suure korvpallimaa erinevatel palliplatsidel on kerkinud tuhandeid supertalente, neist vaid teatud osa on suutnud end realiseerida tippkorvpallis, kuigi neid jagub paljude maade liigadesse üle maailma. Suur protsent läheb aga kaotsi lihtsalt elulainetest tingitud erinevatel põhjustel, korvpalliväljak on vaid üks võimalus elus enda ego maksmapanemiseks.

Eesti spordi kiituseks võib öelda, et üldine areng on toimunud läbi kümnendite ühtlase voona. Igal ajal on meil olnud tippe, spordipoisse ja -piigasid, kes suutnud pakkuda südi konkurentsi maailma paremikus. Samas, suurt maailmanime meil välja käia pole, kelle tuntus ei tekita küsimust laias spordiavalikkuses. Läbi aegade ongi see küsimus kajanud erineval moel. Georg Lurich oli kahtlemata omal ajal suur nimi, ta oli paraku suurel areenil tuntud  kui Venemaa maadleja, kuigi ta püüdis alati tutvustada enda eesti päritolu.

Infoagentuur Reuters valis 1999. aastal rammumees Georg Hackenschmidti ainsa Eesti sportlasena sajandi saja suurima sportlase hulka. Maadleja, jõumees ja filosoof Georg Hackenschmidt (1877–1968) viis professionaalse maadluse populaarsuse enneolematult kõrgele, põhjendas Reuters valikut. Ka Hackenschmidt oli tuntud Vene Lõvi nime all. Kui neist kahest Georgist juttu tuli, siis ei saa jätta märkimata Aleksander Abergit, kes oli tollal praktiliselt samal tasemel maadleja, kuigi jäänud võibolla muus osas veidi varju. Eesti oli 20. sajandi algusperioodil kindlasti maadlusmaa, samas piirdus meediakajastus tollal trükiajakirjandusega ning üldine vastukaja oli piiratud.

1930. aastate lõpuaastate tõusulainetel kerkinud Paul Kerese ja Kristjan Palusalu nimed on senini kandvaimad, pole kahtlustki. Keres valiti 1999 rahvahäälestusel Eesti sajandi sportlaseks, Palusalu järgi austatakse nüüd Eesti parimaid sportlasi Kristjani auhindadega. Nende kõrvale on pagana raske end sättida. Ometi, Palusalu kõrghetk oli Berliini olümpiastaadionil sajatuhandelise pealtvaatajaskonna ees. Keres oli malemaailma tipus 40 aastat, ometi jäi kõrgem kroon saavutamata ja maailma kõigi aegade parimate valimistel, mida erineval moel on viimasel ajal tehtud, pole ta esikümnesse paraku kuulunud, kuigi nt 1975 Moskvas ilmunud teatmikus "Spordi tähed" nimetati ta NSV Liidu suurimaks maletajaks (samal aastal, enne raamatu ilmumist ta suri).

Ainsa Eesti sportlasena jõudis maailma aasta parimate sportlaste valikus esikümnesse tõstja Jaan Talts, kes 1967 oli NSV Liidu aasta parima sportlasena maailmas üheksas.

Sajandivahetusel mängis Inglismaal suurt jalgpalli Mart Poom. Jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede püüdis sel ajal mitmel moel tõestada, et Poom oli tollal ka kõige tuntum eestlane maailmas. Argumendiks asjaolu, et Inglise liiga oli kõige populaarsem ja sealseid mängijaid tunti üle ilma üksipulgi. Pallimängud on tõesti ülipopulaarsed ja profiliigade tähed on kindlasti eriseisuses kaasaegses spordis. Eestlastel paraku pole olnud sel tandril suuri tegijaid. Nii pole ka pallimängijad suutnud konkureerida parimate sportlaste valimistel, kuigi teemat on pea igal aastal püütud kergitada.

Uus sajand tõi esile ka mitmeid uusi alasid. Suurde mängu on sekkunud meie rallisõitjad. Ott Tänak tuli 2019 ilmameistriks, sel ajal oli igal etapil televaatajaid üle maailma 50-60 miljonit. Samal ajal jõudis maailma paremikku ka freestyle-suusataja Kelly Sildaru, tõeline supertalent. Uus ala, uus noor põlvkond, kelle pürgimused ja soovid ning tahtmised on veel paljuski suur küsimärk.

On aga üks klassikaline suur ala, millest raske mööda vaadata. See on tennis. Seal on ka suured rahad. 1980. aastatel hakkasid need eriti kiirelt kasvama. Lisaks said naised oma energilise tegutsemisega õiguse olla tasustatud meestega võrdsel määral. Nüüd on õrnema soo sportlaste seas just tennisistid konkurentsitult edukaimad rahateenijad. Ka geograafiliselt on tennis olnud oma arengus edukas. Igast maailmajaost on kerkinud tipptegijaid. Kui algselt domineerisid tennises suure slämmi turniiride korraldajamaad, siis nüüd on nende suurturniiride individuaalseid võitjaid 36 riigist, paarismängudega koos 49-st. Ja selles mängus on sees ka Eesti naistennisistid. Anett Kontaveit on jõudnud isegi teravasse tippu, sihiks suure slämmi turniiri võit. Ta on kuum nimi, kel pole põhjust kedagi karta, tema vastu on tekkinud kõigil maailma tippmängijail samas tõsine respekt. Igal juhul on ta tegija maailma suurte seas. See on kõva sõna meie spordi üldajaloos.

Sellised saavutused ja teod ei sünni iseenesest, see tegu on enamikule kaasaelajatest tegelikult hoomamatu. Ometi on kõige alus ehe anne, mis on ju teadupärast suur erand. Mul on alati olnud respekt suurte annete suhtes, see on samas meie kõigi ühine rikkus, mis rõõmustab kõiki oma kordumatuse, inimvõimete piiride avardamise ja elamusi pakkuvate naudingutega.