Koroonaviirustakistuse ületamine ei sõltu paljudel juhtudel vaid sportlase enda tublidusest ja valmidusest. See on seotud ka õnnega. Täiesti terve sportlane võib halbade asjaolude kokkusattumisel istuda Pekingisse viivas lennukis lähestikku mõne inimesega, kes annab Hiinasse saabudes positiivse koroonaproovi. Lähikontaktseks loetava sportlase jaoks tähendab see kohe konkurentidest oluliselt piiratumat liikumist ja lisastressi. Treeningutega tohib ta siiski jätkata. Aga milline on vintsutuste mõju meeleolule ja vormile?

4. veebruaril algavate Pekingi taliolümpiamängude võrdlemine klassikaliste spordipidudega on ebamõistlik tegevus. Paralleele tasub tõmmata vaid möödunud suvel peetud Tokyo suveolümpiamängudega, mis peeti samuti koroonapandeemia tingimustes.

Samas ütlevad kohale jõudnud eestlased, et ka võrdlus Tokyoga tundub karm. Praegune situatsioon on sundinud hiinlasi kehtestama väga rangeid turvameetmeid. Pärast treeninguid keerlevad põhilised jutud selle ümber, kas keegi on jälle karantiini paigutatud.

Tasub loota, et mängude alates kõik võimaluste piires normaliseerub, sest siis saab sõna sport ise. Ajalooline kogemus näitab, et tähelepanu koondub olümpiamängudel toimuvatele spordivõistlustele, nende võitjatele ja kaotajatele, inspireerivatele isiksustele, omapärastele lugudele, mis iseloomustavad just olümpiamänge ja sporti. Seda isegi siis, kui maailma tugevaima jäähokiliiga mängijad olümpiale kohale ei tule. Isegi siis, kui riikidevahelised poliitilised suhted on parajasti väga pingelised. Ja isegi siis, kui korraldajamaa ühiskonnas toimuv on kaugel demokraatlikkusest.

Siiski. See siin tundub olevat midagi muud, midagi tundmatut. Kui koroonaviirus nõuab kriitiliselt suure hulga langejaid ka favoriitide seas, räägitakse üllatusvõitjate kõrval sama palju ikkagi spordivälisest. Tokyos seda ei juhtunud – koroonaga langejaid oli vähe ja sport võitis. Aga milline on Pekingi reaalsus?

Venemaa suusaliidu president Jelena Välbe on tuntud oma jõuliste sõnavõttude poolest, mis tihti paljudele ei meeldi. Tema eelmisel nädalal välja öeldud tõdemus, et rõõmsaid mänge ei tule ja parem olnuks olümpia aasta võrra edasi lükata, tundub aga täiesti asjakohane. Muide, mingi sisemine tunnetus ütleb mulle, et kui praeguses olukorras oleks taliolümpiat pidanud korraldama Jaapan, olekski need mängud edasi lükatud. Hiina ikkagi üritab. Kõigele vaatamata.

Ja siis mõtled, et paljude sportlaste, võib-olla ka Kelly Sildaru, Marten Liivi või Kristjan Ilvese jaoks võib just see olümpia olla nende karjääri parim võimalus.

Julgust parimat loota annab teadmine, et Eesti Olümpiakomitee personal on oma tegevuses ja sportlaste eest hoolitsemises üles näidanud väga suurt avatust ning professionaalsust.

Olümpiakvalifikatsiooni viimane etapp ehk koroonast möödahiilimine on täie hooga käimas.