Rakett ja Kannibal: Hiilgav tagasitulek tõstis Cavendishi rekordit jagama

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mark Cavendish Autor/allikas: SCANPIX/EPA

Mark Cavendish (Deceuninck–Quick-Step) võitis äsja lõppenud Tour de France'il neli etappi, viis koguarvu 34 peale ja kordas nõnda Eddy Merckxi legendaarset rekordit. Saavutus on seda erilisem, et Mani saarelt pärit sprindilegend oli pea neli aastat kõige teravamast tipust eemal ja mõlgutas sügisel juba lõpetamismõtteid.

34. tuli nii kuradi raskelt.

Kuidas lahendad sudokut, kui ette on antud vaid üks number? Harilikuga. Täidad lahtrid ära ja kui viimasesse kasti ei taha midagi sobida, kustutad kõik maha. Alustad otsast peale.

Selline oli Deceuninck–Quick-Stepi finiš Carcassonne'is.

Selja taga oli viis tundi täiuslikku tööd. 220 kilomeetrit põrguleitsakus. Sprindirong paigas, sätitud. Hundikari verd haistmas. Ühtäkki lõikavad Michael Matthews ja Nacer Bouhanni sinise liini läbi, Mark Cavendish on suures kaubamajas ema käe peost kaotanud ja inimmerre kadunud; kaos, kuid vaid murdosaks sekundist: juba jälle on ta oma lahtivedaja Michael Mörkövi sabas, seitse protsenti keharasva ja normaalsete reite asemel jamon iberico, keha nii madalal juhtraua kohal, et ta hüüdnimi võiks olla Peata Ratsanik, Philipsen ei jõua ja Cortina ammugi mitte ja see on mänksi rakett; see on rekord-millest-ei-tohtinud-rääkida. See on üks Tour de France'i suurimaid tagasitulekuid.

Mõni minut pärast finišit intervjuud andes näeb Mark Cavendish välja, nagu ta oleks just lõpetanud Tour de France'i etapi. Silmad klaasistunud, keha toolil voolavas olekus.

"Ma olen lihtsalt nii surnud," poetab ta.

See ajalukku minev võit oli tänavuselt Tourilt tema neljas, kokku juba 34. Eddy Merckx on käes. Pea 50 aastat püsinud rekord jagamisel. Järgmisel tegevsõitjal, Peter Saganil, on neid 12.

On põhjus, miks Mark Cavendish pärast Carcassonne'i tiimikaaslasi ükshaaval põsele suudleb. Nägusid oma käte vahel hoides neile silma vaatab. On põhjus, miks embusi saadavad pisarad. Ta ootab, et kaelustada neli minutit hiljem pärale jõudvat Tim Declerqi ja kui viimane naerulsui ütleb, et Cavendish peab olema elu parimas vormis, vastab: "Ei, ma olen elu parimas tiimis." Ja on põhjus selleski, miks Quick-Stepi ratturid alustasid velotuuri eelviimast etappi, laupäevast individuaalset temposõitu, riburadamisi kokkuvõtte viimastena.

Kui kõik see ühel päeval filmiks tehtaks, marsiks Quick-Stepi pealik Patrick Lefevere, see alati väärikas rattaspordi suurkuju, võtmestseenis pärast Cavendishi teist võitu Chateauroux's tiimikoosolekule, lööks talle tavatu bravuuriga rusika lauale ja tooks viiulipala saatel kuuldavale: "Mind ei huvita, kuidas te seda teete! Kui üks teist peab ta kukile võtma, siis nii olgu, aga te veate ta üle nende kuradi mägede Pariisi!"

Kaheksa ühes särgis ratturit strateegiata? Surm. Tiimitöö rattaspordis on pragmaatiline seiklus. Keegi peab liidrit vedama, keegi teda tuule eest kaitsma. Plaane tuleb keset sõitu muuta ja uuesti ümber vaadata: vastas pole mitte üks, vaid 20 tiimi oma kavalate käikudega. Kui Cavendishil avanes Prantsusmaal ootamatult võimalus ajalugu teha, loobusid teised, kaasa arvatud valitsev maailmameister Julian Alaphilippe oma uhkes vikerkaaresärgis, individuaalsetest eesmärkidest. Ja nad tõid ta nendest kuradi mägedest üle.

Julian Alaphilippe ja Mark Cavendish. Tiim on perekond. Autor/allikas: SCANPIX/EPA

Mark Cavendish ei oleks pidanud tänavu Tour de France'il sõitma. Kui asjad oleks läinud veidi teistmoodi: kui poleks olnud Lefevere'i, võinuks Mark Cavendish juba talvel karjääri lõpetada.

Viis aastat tagasi, pärast kõigi kolme suurtuuri sprinditiitlit, pärast MM-kuldi nii trekil kui maanteel, pärast võite nii Kataris kui Dubais kui Milano-San Remol kui sajaneljakümnel muul sõidul; pärast pikalt kestnud jutte temast kui kõigi aegade parimast sprinterist, mis lööks kõigi pead sassi, seisis mänksi rakett hooaja alguses Londonis Bradley Wigginsi kõrval. Koos jäeti koju Madisoni maailmameistritiitel. Siis sai ta Tour de France'i avaetapi parimana esimest korda kanda kollast liidrisärki ja jäi võitmatuks veel kolmes sprindifinišis, enne kui pani annus mirabilis'ele särava punkti Rio omniumi hõbedaga, olümpiamedaliga, mis oli Cavendishil veel ülejäänud Suurbritannia rattakoondist saatnud edu kiuste kapist puudu.

Järgmise aasta alguses pidas Cavendish ränkrasket võitlust Epstein-Barri viirusega ja kuigi suutis Prantsusmaa velotuuriks taas vormi saavutada, kukkus neljanda etapi finišiheitluses pärast Peter Saganile külje alla pugemist karmilt ning murdis abaluu. Kukkumised Abu Dhabis, Tirreno-Adriaticol ja Milano San-Remol. Abaluu, roie, roie. 2017, 2018, 2019. Epstein-Barri tagasitulek. Depressioon.

"I was dark," võttis Cavendish pika, karjääri raskeima perioodi lühidalt kokku.

Tema sprindivorm töötab pendlina. Võidud sünnitavad võite, isegi selliseid, millele ei ole muud loogilist seletust, kui et mõne inimese instinktid on neile kuskilt kõrgemalt antud. Kaotused sünnitavad kaotusi.

Jättes kõrvale väikeste lootuskiirtena tulnud sähvatused, oli Mark Cavendish suurest mängust eemal neli aastat. Neli. Enne seda hooaega jäi tema viimane võit aastasse 2018, Touril olidki viimasteks need neli 2016. aasta triumfi.

Poolikud hooajad ja koroonapandeemiast tingitud kaos jätsid tuleviku kohale küsimärgi. Mullu oktoobris jõudis Cavendish Gent-Wevelgemi klassiku finišisse pisarsilmil ja ütles, et võib-olla lõpetas just karjääri viimase võistluse.

Aga Lefevere uskus.

Isegi pärast Quick-Stepi naasmist ei oleks ta pidanud Touri koosseisu kuuluma: see au oli tiimi esisprinteril, eelmisel aastal kaks etappi võitnud Sam Bennettil. Aga iirlast segas põlvevigastus ja Cavendish sai viimasel hetkel peale. Ja isegi pärast seda ei oleks mitte keegi oodanud, et Mark Cavendish, 36 aastat vana ja karjääri videvikus, võidab Tour de France'il neli etappi. Eriti pärast esimest päeva, kui ta, ehk vaid pooleldi naljatades, kostis: "Pärast 20 kilomeetrit mõtlesin, et mida pe***t olen ma teinud? Mida ma siit otsin?"

Aga Peter Sagan ja Caleb Ewan lülitasid teineteist kolmandal etapil konkurentsist ning Tim Merlier ja Arnaud Demare ei saanudki nendest kuradi mägedest üle.

Ja kõik edasine, nagu nad ütlevad, on ajalugu.

34. etapivõit. Uskumatu saavutus ei ole veel endalegi kohale jõudnud. Autor/allikas: SCANPIX/EPA

Suured sprinterid on teisest tõust. Lõukoerad. Nad kutsusid Merckxi* kannibaliks. Djamolidine Abdoujaparovit Taškendi terroriks. Tiigrikostüümis Mario Cipollini ja "kui ma poleks profirattur, oleksin pornostaar". McEwen, kes pani pojale nimeks Ewan. Üleelusuurused isiksused. Mölakad: aga kui tippkiirus jõuab 70 kilomeetrini tunnis ja küünarnukid ja kiivrid välguvad sinust sentimeetrite kaugusel, kohe-kohe valmis sind eluohtlikult asfaldile lennutama, ja sa ei usu, et keegi seal üleval just sind just sellel hetkel inimsummast läbi toob, sest sa oled murtud luid näinud ja tundnud ja sa saad – pead – uskuma vaid omaenese võimetesse, omaenese vägevusse, on raske mitte üks olla.

Enne Cavendishi võitu Carcassonne'is küsiti Merckxilt rekordi kohta. "Mina võitsin 34 etappi sprintides, mägedes, temposõiduga, laskumistel rünnates. Ja ärme unusta neid viit kollast särki, mis mul kodus seinal ripuvad. Kandsin kollast 96 päeva. Kas see tundub teile vähe?"

Mark Cavendish oli neist kõige hullem. Tippmölakas.

Ajakirjanikud nii Suurbritannias kui ka kaugemal said teada, et tema keel võib olla sama terav kui tema sprindijalg. Eriti pärast adrenaliinirohkeid lõppe.

Mida Mark Cavendish on sellest sõidust õppinud, küsiti talt kord. Ta vastas: "Seda, et ajakirjanikud küsivad vahel nii lolle küsimusi." Ühel korral ei meeldinud talle Belgia reporteri küsimus ning ta otsustas vastamise asemel end toolil keerutada, enne kui ära kõndis.

Rõhutatud V-žest Romandia tuuril. Pealöögid. Barjääri surumised. Lükkamised. Šveitsi velotuuril põhjustas ta kukkumise, mille järel pidid Heinrich Haussler, Arnaud Coyot ja Lloyd Mondory tuuri vigastuste tõttu pooleli jätma. Järgmise etapi algus viibis, sest teised ratturid avaldasid Cavendishi ja tema ülbe sõidustiili vastu meelt. Rio hõbedasõidus oli ta peasüüdlane selles, et Park Sang-hoon viidi trekilt ära kanderaamil. 2013. aastal teatasid Boxmeeri kriteeriumi korraldajad, et Cavendish ei ole nende võistlusele oodatud.

Ka eelmainitud kokkupõrge Peter Saganiga oli Cavendishi süü.

"Sigadusi on ta teinud küll ja küll," võttis Jaan Kirsipuu toona intervjuus ERR-ile intsidendi – ja Cavendishi senise karjääri – kokku.

Tagasituleku krooniks jäävad võidud Touril. Numbrid kipuvad inimestele hästi meelde jääma. Aga tundub, et kuigi need neli aastat kõnnumaal röövisid Cavendishilt väärtuslikku aega, muutsid need tema olemust. Ta teab, et tal on vedanud. Kümme aastat tagasi oleks vähesed pakkunud, et Cavendishist saab karjääri videvikus rattaspordi nn elder statesman, väärikas veteran. Aga tänavu on embusi ja naeratusi ja komplimente jagunud kõigile, mitte ainult tiimikaaslastele. Nüüd on nähtavam tema soe külg. Nüüd, rohkem kui varem, tundub, et Mark Cavendish on lihtsalt poiss, kes armastab rattaga sõita ja rattaga sõitjaid. Vaatamata sellele, et vana mölakas vahepeal jälle kuskilt sügavalt välja ilmub.

 

Mark Cavendish Autor/allikas: SCANPIX/EPA

"Eks ma olen paras tropp olnud," möönis Cavendish pärast 34. antud lunastusintervjuus.

"Aga nii läheb, kui oled noor ja jultunud ja ajakirjanikega võrreldes harimata. Vanemaks saades tekib perekond, kohustused. Õpid käituma. Nüüd olen täiskasvanu, 36-aastane, enam mitte maailmaga kakelda tahtnud 20-aastane."

Enne velotuuri algust: "Touril on uskumatu grupp sprintereid: ma olen 36, aga kõigi nende noorte kuttide suur fänn ja on au nende vastu võistelda."

Kõige soojemad kiidusõnad on Cavendish mõistagi jätnud oma tiimikaaslastele, kes on tagasituleku üldse võimalikuks teinud. Michael Mörköv, ehk tugevamgi lahtivedaja kui Mark Renshaw, tänu kellele korjas Cavendish Tourilt 19 etapivõitu, oli Prantsusmaa velotuuril tänavu hiilgav ja kui polnud seda juba varem teinud, kindlustas igal juhul oma koha Touri ülistamata kangelaste bareljeefil. Ja tunne on vastastikune.

"Me oleme kolmel suurtuuril teeninud enam kui sada etapivõitu, aga mitte kunagi ei ole ma kogu personali pisarais näinud," sõnas Lefevere pärast Carcassonne'i.

Ja kui Cavendish tõdes, et teda ei tohiks Merckxi - kõigi aegade parima meesratturiga - võrrelda, leebus kannibalgi: "me ei tea kunagi imidži taga olevat karakterit. Temaga kohtumisel kerkib aga kohe esile tema lahkus. Ta on võluv. Kui ta ükskord oma võistkonnakaaslastega minu majas ööbis, oli ta ainus, kes oma toa pärast põhjalikult ära koristas. Eeskujulikult viisakas džentelmen." 

Muinasjutule jäi pühapäeval Pariisis imeline punkt panemata. Champs-Elysees jäi seekord liiga kitsaks.

Järgmise Tour de France'i ajal on Mark Cavendish 37-aastane. Isegi tema jaoks võib rekordi ainuisikuliselt enda nimele võtmine olla liiga raskeks ülesandeks.

Aga praegu on pendel õigel poolel. Võidud sünnitavad võite.

Ta tuli nendest kuradi mägedest üle. Ja ta võib seda jälle teha.

Mark Cavendish ja Eddy Merckx. Kahe peale 68 Tour de France'i etapivõitu. Veel. Autor/allikas: SCANPIX/AFP

 

*Ei olnud Merckx puhas sprinter, aga oskas seda jube hästi. Nagu ka kõiki neid teisi asju.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: