Ma pean ennast tublisti üle keskmise rattaspordi huviliseks. Hea küll, tegelikult on see maailm mind viimastel aastatel endasse neelanud ja pakkunud mulle spordis mingi uue seletamatu, naiivse avastamisrõõmu (nii et mu spordielu ei koosne vaid laskesuusatamisest). See on maailm täis lõputut vahtu absoluutselt kõigi võimalike detailide üle. See on maailm, mis koosneb justkui mitmest erinevast alast ja erinevatest tegijatest. Ja see on maailm täis egoistlike meeste draamasid.

Voogedastusplatvorm Netflix on viimastel aastatel pakkunud spordisõpradele mitmeid põnevaid sisekaemusi erinevatel aladel. Eelmisel suvel Netflixis esimese hooajaga debüteerinud "Tour de France: Unchained" baseerub oma raamilt sisuliselt populaarsel vormelisarjal "Drive to Survive". Mõlemat sarja toodab sama produktsioonifirma.

"15 aastat pettumust, kadunud 10 sekundiga"

Kui Tour de France'i sarja esimese hooaja sisekaemus pakkus vaatajale rohkelt visuaalset tulevärki ja produtsendid veel justkui otsisid neid õigeid narratiive, siis sarja teine hooaeg, mis baseerub 2023. aasta Tour de France'i sündmustel, viib meid peagrupi inimhingedesse. Kaheksa osa asetavad meid justkui psühholoogi diivanile, kus teemadena vahelduvad lein, hirm, viha, reetmine ja uhkus. Justkui kogu hooajale annab allteksti juba esimese episoodi üheksas minut, kui tuuriks lõppviimistlust andvale AG2R-i tiimi eeldatavale liidrile Ben O'Connorile teatatakse treeningu lõpus tema hea sõbra Gino Mäderi surmast Šveitsi velotuuril toimunud õnnetuse järel. See emotsionaalne hetk avab sarjas peegeldatavate dilemmade ahela.

Neist esimene on rattasporti varitsevad ohud versus võiduni viiv hulljulgus. Sarja esimesel hooajal näeme me Tom Pidcocki laskumisel kihutamas enam kui sajakilomeetrise tunnikiirusega. Selle tulem on võit ikoonilise Alpe d'Huez'i otsas. Ent Gino Mäderi traagilise lahkumise järel on ohtudest ja võimalikust surmast rääkimine pelotonis justkui tabuteema. See on miski, mis paneb maailma tippratturid ebalevalt käituma. Vaid prantsuse superstaar Julian Alaphilippe tunnistab, et ratturid ei ole päeva lõpuks suure looduse kõrval mitte keegi. Soudal Quick-Stepi ikoon teab hästi, mis käivitab ratturitel hullumeelsuse – 2,3 miljoni euro suurune aastapalk, sponsorite ja tiimijuhtide meeletu surve tulemuseks. Ent ta teab ka, mis võib olla selle hind. Strade Bianche'i ja Liege-Bastogne'i klassikute rasked kukkumised on tal treeningutel endiselt silme ees. Kogu selle jubeduse hääl kumiseb tal endiselt aeg-ajalt kõrvas. Ja see kogetu on Alaphilippe'ist teinud enne 2023. aasta Tour de France'i justkui keskpärase sõitja.

Milline siis ikkagi on rattaspordis võimaliku võidu hind? Kas selles maailmas valitseb üldse enam kainet mõistust ning mingitki alalhoidlikkust ja hirmu surma ees? Kindlasti valitseb, ent kes sellele jääb mõtlema, see loksub juba ammu tagumises grupis.

Ent rattasport võib olla ka uskumatuid emotsioone pakkuv. Iga päev ootab oma võimalust 22 tiimi ja selleks on tuuri vältel 21 võimalust. Nii võidab ühe 2023. aasta Tour de France'i esimestest etappidest Cofidise tiimi rattur Victor Lafay. Prantsuse meeskond ootas kodusel tuuril võitu 15 pikka aastat. Kilomeeter enne finišit peagrupilt eest spurtinud Lafay võttis Cofidise tiimilt 15 aastat kogunenud frustratsiooni kümne sekundiga.

"Kui suur see trahv oli?"
"Pole õrna aimugi ja mind ei huvita. Tiim maksab."

Jonas Vingegaardi ja Tadej Pogacari heitluse kõrval pakkus sarja teisel hooajal mulle suurima elamuse hoopis hulljulgete sprinterite võimuvõitluse portree. Sprinterid on täiesti teine liik rattureid suures pelotonis. Nad mitte lihtsalt ei ole suured ja võimsad, vaid ka häälekad ja eriliselt suurte egodega. Kui sarja esimesel hooajal tegid produtsendid nö pahaks poisiks Tadej Pogacari, sest tema tiim UAE Team Emirates ei leidnud sarja tootjatega kokkulepet ja sestap jäi Vingegaardi teekond võiduni vaid temakeskseks, siis teisel hooajal on selles rollis Belgia meeskonna Alpecin-Deceunincki sprinter Jasper Philipsen ja tema lahtivedaja, ühepäevasõitude superstaar Mathieu van der Poel.

Sprinteritel on suurtuuridel võimalusi võitudeks kuuel-seitsmel etapil. Ja võidu eest heideldakse vahendeid valimata. Belglane Philipsen on viimastel aastatel kerkinud selles elemendis maailma parimaks. Aastaid tagasi oli tema hüüdnimi "Jasper Disaster" (õnnetus-Jasper), sõnamäng on läbi tulemuste asendunud uue hüüdnimega "Jasper the Master" (meister-Jasper). Sarja tegijad on hästi murdnud läbi sprinterite võimuvõitluse essentsist. Konkurendid süüdistavad kahel järjestikusel etapil võidutsenud Philipseni ebasportlikes võtetes ja ohtlikes manöövrites lõpuspurdis. Ent Philipseni ja tema abimeest ning ka toakaaslast Van der Poeli ei kõiguta see karvavõrdki. Õigemini nad itsitavad konkurentide manitsuste üle. Van der Poeli ohtlike manöövrite tõttu tuleb Alpecinil maksta ka rahatrahv. Ent kõik saavad aru, et sõjas vahendeid ei valita. Alpecini sõdur tegi seda tiimi heaks - tema saab karistuse, ent Philipsen võitis. Karismaatiline tiimijuht Christoph Roodhooft võtab trahvi omaks ja tõdeb, et mõnikord tuleb seda aktsepteerida. Võidu nimel. Ent karma püüab Alpecini tiimi kinni tuuri viimasel päeval Champs-Elysee'l.

Samal ajal oodatakse legendaarse sprinteri Mark Cavendishi Tour'i 35. etapivõitu, mis viiks ta kõigi aegade etapivõitude arvestuses mööda Eddy Merckxist. Me näeme, kuidas maailma üheks läbi aegade parimaks lahtivedajaks peetav Mark Renshaw teeb Cavendishile treenerina puust ja punaseks selgeks, kuidas etapp võita. Ja ta peaaegu võidabki. Oma viimasel tuuril. Cavendish on tegemas ajalugu, ent siis ei vahetu 12. käik lõpuspurdis sisse. Kõik. Ajalugu ei sünni, Cavendish tagatippu kukub veel järgmisel etapil ja peab ühe aasta võrra karjääri lõppu edasi lükkama. Suure mehe suur hetk viibib, sest see pagana 12. käik ei läinud finišispurdis sisse.

"Võib olla pole see minu huvides, aga
see on meeskonna huvides.
Ja minu jaoks on see üsna raske seedida."

Me näeme sarja jooksul veel mitmeid suuri rattaspordi dilemmasid. Me näeme Tom Pidcocki näitel, kuidas sõitja enese ego osutub suuremaks Ineose tiimi huvidest. Me näeme, kuidas Fabio Jakobsen ei tohi alla anda, sest ükskõik kui räsitud ta kukkumistest poleks, on Quick-Step'i tiim ehitatud ümber tema ja plaan B-d ei ole. Me näeme tiimibussis raevus austraallast Ben O'Connorit, kui finišijärgselt tuleb välja, et tema tiim AG2R vedas pahaaimamatult etapivõiduni sama küla poisi Jai Hindley, kes esindab konkurendi Bora võistkonda. Me näeme, kuidas seesama O'Connor kaotab tiimiliidri koha ja solvub. Me näeme, kuidas iga väikenegi järeleandmine on tuuril võimatu, sest sponsorid ei maksa tiimidele raha alla andmise eest. Me näeme, kuidas suurte palgatšekkide eest oodatakse sõitjatelt võite. Me näeme, kuidas hullu Kasper Asgreeni peetakse lolliks, kui ta läheb vastutuulega sileda maa etapil juhtgruppi ja ta selle lõpuks võidab. Me näeme leinas Bahrain-Victoriouse tiimi, kes üritab tuuril leida tiimikaaslase surma järel eesmärki. Me näeme stressis tiimijuhte, kelle töö on suuri egosid taltsutada.

"Nad võivad 100 aasta pärast neid proove uuesti kontrollida ja ma olen puhas"

Ent on teemasid, mille taagast Tour de France ei vabane veel niipea - doping. Prantsusmaa spordilehe L'Equipe esileht on kahel korral kandnud pealkirja "Väljaspool seda maailma". Esmalt 1999, kui Lance Armstrong näitas tuuril pööraseid esitusi ja teine kord eelmisel suvel, kui Jonas Vingegaard edestas temposõidus Tadej Pogacari pea kahe minutiga. See on kollektiivne šokk nii sõitjate, tiimijuhtide kui ajakirjanike seas. Enam kui 20 aastat tagasi toimunud pattude järelmõjust ei pääse ka siis alles sündinud tänapäeva ratturite generatsioon. Jumbo-Visma ja Jonas Vingegaard aktsepteerivad ebamugavaid teemasid ning selgitavad oma tiimi teaduslikku lähenemist konkreetselt selleks etapiks. Ent Jumbo-Visma tiimijuhil Richard Pluggel on plaan, kuidas Vingegaardi avalikkuse eest kaitsta. Ja see pealtnäha täiesti rumal plaan toob omakorda suures pelotonis kaasa uue draama, ent säästab superstaari.

"Tour de France: Unchained" teine hooaeg pakkus just sisulisel tasandil oluliselt enamat kui esimene hooaeg. See pole kaugeltki vaid rattahulludele mõeldud vaatamine. Hooaeg esitab palju elulisi moraalseid dilemmasid ja teemapüstitusi, millel on oluliselt laiem mõõde kui vaid sport. Samal ajal kütkestavad tiimide- ja sõitjatevahelised intriigid, kus kõik peavad just ennast sageli kõige targemaks. Rattasport jääb igavesti üheks suureks taktikaliseks mänguks, nii rajal kui tiimibussides. Ent see on üks pagana põnev maailm, mille sees lõputult püüda orienteeruda. Kas me tahame näha kolmandat vaatust? Jah, palun. Kas mu juulikuu pärastlõunad mööduvad diivanil telekat jõllitades? Jah, mööduvad.