Kristjan Kalkun: millest ma vaimustun?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Novak Djokovic ja Daniil Medvedev tänavuste Austraalia lahtiste auhinnatseremoonial. Autor/allikas: SCANPIX/ZUMAPRESS.com

Ma ei ole kunagi suutnud sporti vaadata või sellesse suhtuda kui pelgalt meelelahutusse. Ehkki see on valdav lähenemine, tundub mulle sageli. Et see on tore värviline vaatemäng, millega sisustada eelseisvad tunnid. Sealt saabuva hea või halva emotsiooni taga on minu jaoks alati olnud rohkem, eelkõige inimlikult. Et sõna meelelahutus jääb tühjaks ega anna edasi kõike seda, mida spordil on meile kinkida, kirjutab ERR-i sporditoimetaja Kristjan Kalkun.

Mäletan hästi vaimustust, mida tekitas nooruspõlves suusatamise maailmameistrivõistluste jälgimine. Kui sai viimasest koolitunnist põgenetud, et vaadata maailma murdmaaässade liuglemist kaugete maade lumistel nõlvadel. Ja kui endale suusad alla said, oli tore vahel ka kedagi neist matkida. Kasvõi salaja. Süüvimata niivõrd tippsuusatajate mõttemaailma.

Mäletan jäähoki Kanada karikaturniiri (vastu hommikut kell 5!) või MM-i mängude vaatamist ja kuidas see kaasa haaras. Ehkki kevad võis olla täies hoos, oli vaja keldrist hokikepp taas välja otsida, pall tasku pista ja õues vastu autoväravat oma oskused proovile panna. See oli võimalus enda nahal läbi elada seda, mida silmad olid televiisorist just näinud. Tunnetada, kas üks või teine pealevise tuleb välja. Muuseas, saalihoki oli siis Eestis veel tundmatu mäng.

Vaimustuda silmadega millestki ja kanda see üle omaenda päeva, keha tunnetamisse, käte osavusse ja jalgade liikumisse. Just selliselt kasvab mängides laps, hakkab oma võimeid tajuma nooruk ja lõpuks tunnetame seeläbi ka täiskasvanuna kogu füüsilist maailma, kõrge vanaduseni välja. Veremaitse suus tugevast sportlikust pingutusest lisab elule omamoodi värvi, aga rikastab ka tundeelu ja tekitab küsimusi. Millise maitsega on sport kellegi teise elus? Kas peale jääb füüsiline kannatus või nauding toimuvast? Mis paneb meid sporti vaatama ja sellest vaimustuma, ise järele proovima?

Ajakirjaniku ja kommentaatori töö tõttu olen viibinud nüüd juba loendamatul hulgal võistlustel ja aja möödudes tekib neist sündmuste ja mälestuste kogum, kus mõni fail on terviklikum kui teine. Selles kogumis eristuvad selgesti üksikud hetked, mis on viinud mind kas mingi äratundmiseni, liigutanud hingeliselt, aidanud mõista kellegi väärtust või spordi ja elu olemust. Oluline on olnud tundetasand, mitte niivõrd võistlus ise.

Kobe Bryant 2012. aasta Londoni olümpiafinaali järel Pau Gasoli embamas. Autor/allikas: SCANPIX/ imago images/Sven Simon

2012. aasta Londoni olümpia korvpallifinaalis mängisid taaskord USA ja Hispaania. Nagu neli aastat varem Pekingis. Jälle olid hispaanlased lähedal sellele, et maailma tugevaim USA korvpallimeeskond üle mängida, puudu jäi mõnest korvist. Lõpuvile kõlades istus hispaanlaste liider Pau Gasol pingile ja tal tulid pisarad silma. Ta viskas mängu parimana 24 punkti, aga nuttis. Siis see juhtus: USA koondise staarid tulid ükshaaval Gasoli juurde, et teda kallistada ja lohutada. Nad mõistsid Gasoli ja mõistsin ka mina. Kaotusevalu kõnetas meid. Mängust endast mäletan paari üksikut korvi.

2016. aasta jalgpalli EM-i finaalis vigastas Portugali ründestaar Cristiano Ronaldo juba 8. minutil põlve. Telekaamera näitas suures plaanis tema nägu, kui ta istus murule. Ronaldo kogu ilme, silmad kõnelesid meile lugu Portugali tabanud leinast. Tundus, et Prantsusmaa võitu saab väärata veel vaid ime. Hetk hiljem maandus maas istunud Ronaldo nina peale liblikas ja justkui sosistas talle midagi. Siis vahetati Ronaldo välja ja ta asus meeskonda energiliselt toetama väljaku kõrvalt. Mäletan just tema emotsioone ja Portugali võiduväravat, muu on ähmastunud. See kinnitas teadmist: pole lootusetuid olukordi, loobuda saame vaid ise.

2016. aasta Rio olümpia korvpalliturniiril mängis Argentina koondise pikaaegne tugitala Emanuel Ginobili viimase kohtumise rahvusmeeskonna eest. See oli veerandfinaalis USA vastu. Jänkide võidus polnud mingisugust kahtlust, kui saabus kogu turniiri kõige mälestusväärsem hetk. Ginobili kaasmaalasi oli korvpallisaali kogunenud tuhandeid ja siis nad koondusid selle korvi taha, kuhu Argentina ründas. Viimased kolm minutit mängust lauldi kooris Ginobili auks. See oli nagu laulupidu, mänguskooril polnud tähtsust.

Manu Ginobili 2016. aasta Rio olümpial pärast enda koondisekarjääri viimast mängu. Autor/allikas: SCANPIX/Reuters

Mõtlesin, kas oskame alati vääriliselt hinnata oma kangelasi. Et me ei unustaks inimest meetrite, sekundite, punktide, väravate taga. Need ei pea alati olema isegi spordisangarid, aga oma lähedased kodus, inimesed mõnes teises eluvaldkonnas.

Ja värskeim näide möödunud nädalavahetusest. Novak Djokovic võitis Austraalia lahtiste finaalis Daniil Medvedevi, mille järel meenutas venelane oma esimest kohtumist tennisemaailma ühe valitsejaga. Siis, kui ta oli keegi tundmatu nende sadade seas, kes püüdlevad tennise Parnassosele. Ta olevat seisnud nagu silmitsi jumalaga, oma häbelikkuses ei julgenud Medvedev oma iidolit isegi kõnetada. Takistus kadus, kui Djokovic suhtus temasse avatult ja sõbralikult, nagu omasse, ja see joon pole Djokovicis aastatega kadunud.

Minu küsimus on, kui paljud meist kõigist, jõudnuna omal alal tippu, suudame sinna pürgijaid vaadata avatud meelega, toetada neid sõnades ja tegudes? Või püüame nende liikumist hoopis takistada?

Need näited kinnitavad vähemalt mulle, et peamine pole mitte spordi vaatamine või ka tegemine kui selline, aga sellega kaasnevad elulised tunded ja mõtted. Need annavad võimaluse inimlikult samastuda ja need jäävad kestma. Võistlus ise – et mitte öelda meelelahutus! – ei suuda selliselt pikemas perspektiivis kauaks kõnetada.

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: