ERR kirjutas 10. jaanuaril Eesti Spordiajaloo Seltsi pöördumisest, milles avaldati soovi, et sihtasutuse Kultuurileht või Eesti Olümpiakomitee (EOK) kaudu alustaks taas ilmumist Spordileht.

Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn saatis eelmisel nädalal spordiajaloo seltsile kirjaliku vastuse, kus andis lõpliku eitava vastuse luua regulaarselt ilmuv riiklik kirjalik spordiväljaanne.

Pürn põhjendas, et Eesti spordiajakirjandus on praegu kõrgel tasemel ning pakub tasakaalukat ja analüüsivat sisu mitmetes formaatides, mis vastab spordihuviliste vajadustele ja soovidele.

"Eesti Rahvusringhäälingus on audiovisuaalse meedia kõrval regulaarselt kirjutavat sisu pakkuv spordiportaal. Erasektori omandis olevates päevalehtedes ilmuvad regulaarselt sisukad sporti lahkavad artiklid ja arvamuslood. Järjepidevalt ilmuvad spordile keskenduvad ajakirjad, mis pakuvad nii teaduslikku kui ka informatiivset sisu ning persoonilugusid," põhjendas spordi asekantsler.

Spordiajaloo selts vastas, et jääb endiselt teistsugusele arvamusele ja saatis uue pöördumise, mille avaldame siinkohal täispikkuses.

Eesti Spordiajaloo Seltsi pöördumine:

Austatud kultuuriminister Tõnis Lukas
Lugupeetud EOK president Urmas Sõõrumaa
Lugupeetud spordi asekantsler Tarvi Pürn

6. veebruaril ilmutas ERR teate, et kultuuriministeerium ei toeta eraldi Spordilehe taastamise mõtet, sest ministeeriumi hinnangul on Eesti spordiajakirjandus praegu kõrgel tasemel. Eesti Spordiajaloo Selts sellise arvamusega ei nõustu. Meie erinevad nägemused Eesti spordiajakirjandusest on kahtlemata tingitud spordiajaloolaste keskmisest kõrgemast vanusest ja sealt tulenevast elutarkusest, ajaloolisest kogemusest Eesti varasemas spordiajakirjanduses ja eelkõige keskmisest lugejast kõrgemas nõudlikkuses spordiajakirjanduse vastu. Tunneme tõesti suurt muret selle pärast, millisena me säilitame tulevastele põlvedele ühte eesti kultuuri suurtahku – kehakultuuri ja sporti. Praeguse vahendamise juures näeme analüütilist vajakajäämist.

Alljärgnevalt loetleme neid mõningaid teemasid ja küsimusi, mis peaksid leidma kajastamist ja pakuks huvi sporti armastavate Eesti inimeste seas, aga eelkõige jätaksid maha sügavama jälje Eesti spordilukku. Miks mitte olümpiaaasta alustuseks kõrgeima spordijuhi, EOK presidendi artikkel "Astusime olümpia-aastasse" ehk mingil määral programmiline sõnavõtt alanud olulisele spordiaastale (olümpiamängud, valimised EOK-s, 100 aastat Eesti esimesest spordiliidust ja Eesti olümpiaspordist jms).

Aastavahetus on alati kokkuvõtete tegemise aeg möödunust ja pilguheit eelseisvale. Kus meil on kas või suuremate spordialade nagu näiteks kergejõustik, suusatamine, ujumine, jalgrattasport, rääkimata marginaalsematest aladest, aastakokkuvõtted ja hinnangud spordiala juhtide või peatreenerite poolt. Sporti tehakse tulemuse pärast ja aastavahetus on tulemuste järjestamise aeg ehk edetabelite avaldamise aeg. Kust me praegu leiame edetabeleid? Miks meil ei võiks juba praegu olla avaldatud Tokyo olümpiamängude detailne eestikeelne ajakava, et inimesed saaksid oma aastat (puhkusi) ette planeerida. See pole ju midagi uut, vaid hea vana,  mis varem oli olümpiaaasta hakul alati teada. Kas mitte oma spordiala kõrgem juht (olgu president või peasekretär) ei peaks möödunud perioodi (aastat või hooaega) kokku võtma, hinnangut andma ja seda ka laiema üldsusega jagama. Kui on avaldatud usaldust ala juhtida, siis tuleb kanda ka vastutust ning seda laiemalt kommunikeerida (paljuski on spordiala rahakotis maksumaksja raha). Kust kohast me praegu leiame aasta või hooaja kokkuvõtteid koos hinnangutega?

Spordistatistika on nimede-numbrite sõnatu keel, millest mitte ainult asjatundja, vaid ka tavahuviline saab aru. Võtame korvpalli. Kunagi oli lugupeetud korvpalliprofessoril-vanemtreeneril esmane auasi pärast hooaja lõppu teha pikem analüütiline artikkel koos statistiliste näitajate äratoomisega. Kus on see nüüd? Praktiliselt uuemal Eesti ajal, viimastel aastakümnetel, ei ole me näinud Eesti korvpalli lipulaeva Kalev/Cramo meeskonna peatreeneri kokkuvõtteid hooajast koos statistikaga. Klubi juhtkond laseb peatreeneri lindpriiks kas talt kokkuvõtet-statistikat nõudmata või on see kusagil lauasahtlis peidus. Mitte ainult saali tulevaid huvilisi, vaid ka laiemat ringi inimesi huvitaks see, aga eelkõige jääks maha jälg Eesti korvpallilukku. Miks praegune spordiajakirjandus ei ole tippklubilt sellist materjali välja nõudnud?

Oleme põgusalt ära näinud, et kehalt ja hingelt Eesti paremad sportlased on ka vaimult päris suured. Aga kust kohast me leiame nende pikemaid ülesastumisi. Kui ajakirjanik palub sportlaselt oma arvamuslugu talle ette antud või ka vabalt valitud teemal, kas siis maksumaksja poolt rahastatud sportlane tohib oma arvamusloost keelduda. Kust kohast me leiame praegu tipptegijate artikleid? Rääkimata muidugi treenerite ja spordijuhtide arvamustest, vaadetest, hinnangutest. See võiks ära mahtuda ka intervjuuvormi "Sõna on...". Õnnitlused, nekroloogid. Kuivõrd oluline inimestele on märkamine veel siinpoolsuses olijaile, aga ka lahkunute suhtes. Miks on see vana ja hea komme spordiajakirjanduses justkui nõukogudeaegne igand? Kust kohast me leiame sellised rubriigid? Surudes spordi vahendamise vaid erameedia pärusmaaks, saamegi sellise mittemärkamise. Kasumile suunatud meediat huvitab kõige vähem mingi nekroloog. Kui soovid, siis maksa palju ja ka siis vaatame veel, kas avaldame.

Nüüd on üksjagu mõtteid teistsugusest, rohkem analüütilisest Eesti spordiajakirjandusest välja pakutud, kuigi sellist loetelu võiks veelgi jätkata. See eelpool kirjeldatud teemadering ongi see suuremat nõudlikkust sooviva Eesti spordisõbra huvi. Ning veelkord korrates – sellisest alternatiivsest ajakirjandusest jääb Eesti spordi(kultuuri)lukku maha hoopis sügavam analüütiline jälg kui täna põhiliselt erameedia poolt pakutav enamasti reportaažliku sisuga spordiajakirjandus. See pole veel spordi süvaanalüüs, kui üksikud pidevalt korduvad autorid teevad mõne arvamusloo Postimehe nädalalõpu lehes.

On kahju, et kultuuriministeerium tahab säilitada (loodame, mitte põlistada) suhte 0:16, mis väljendab kehakultuuri ja spordi väljaannete suhet vaimukultuuri väljaandeisse SA Kultuurileht mütsi all. Sealjuures SA Kultuurileht oma kodulehe preambulas teatab, et "need väljaanded moodustavad eesti kultuuri vereringe". Kerkib üles küsimus – kas siis kehakultuur ja sport ei olegi eesti kultuuri vereringes ja seda SA Kultuurileht ei peagi vahendama?

Kultuuriministeerium võiks olla aus ja välja öelda, et praegu ei ole vahendeid kehakultuuri ja spordi häälekandja reanimeerimiseks. Eesti kultuuri sügavuti armastavate inimestena ei tohiks Kultuuriministeerium öelda, et spordirahva oma häälekandjat ei ole vaja.

Lugupidamisega

Eesti Spordiajaloo Seltsi liikmete nimel
Rein Järva
ESAS-i aseesimees