Väli mälestuse väärikajäädvustamise käimalükkajad Veljo Kuivjõgi ja Ants Nisu soovisid, et idee teostuks 2024. aastal, mil Väli olümpiadebüüdist Pariisis möödus sada aastat.

Hakatuseks meenutagem, et 1903. aastal Kuressaares sündinud Voldemar Väli jagas oma debüütolümpial sulgkaalus 8.-11. kohta. Ta oli tollal 21-aastane. Edasine tõus oli kiire: juba 1926. aastal tuli ta Riias Euroopa meistriks, kaitses tiitlit aasta hiljem Budapestis ja pälvis 1928. aastal Amsterdamis olümpiakulla.

Mul õnnestus 1944. aastast Rootsis resideerunud Väliga kohtuda 26. aprillil 1989. aastal Stockholmis. 86-aastane Väli oli rõõmsameelne, kehalt ja vaimult väga heas vormis. Stiilselt kõlas tema "eestiaegne" eesti keel.

Vanahärra Väli kirjeldas värvikalt pilvitut valmistumist Amsterdami mängudeks: "Mulle anti võimalus treenida umbes pool aastat oma äranägemise järgi. (…) Tegin niisuguses ulatuses, nagu tundsin. Majanduslikke raskusi ei olnud. Osvald Käppa (pälvis Amsterdamis olümpiakulla nagu Väligi – T.K) ja mind vormistati staadionitöölisteks, aga meil polnud mingeid erikohustusi, saime oma aega ise jagada."

Meie paaritunnise vestluse ajal tõsines vanahärra vaid korra, kui meenutas 1932. aastat, mil Eesti sportlased jäeti väidetavalt rahapuudusel Los Angelese olümpiale saatmata.

Väli oli tollal suurepärases vormis, ta meenutas: "Ainult paar kuud varem öeldi, et võimalust ei ole. See oli suur eksisamm spordijuhtide poolt. See on ju iga sportlase suur soov olümpiaadile pääseda. (…) Selline võimalus avaneb ainult teatud inimestele võib-olla üks kord elus. Ja kui talle seda ei võimaldata, kaotab ta tahtmise sama energiaga, sama treeninguga edasi võistelda."

Ent Väli jätkas kõige kiuste ja naasis 1936. aastal Berliini olümpialt pronksmedaliga. Jah, medal võinuks olla ka kuldne, kui polnuks kahte ülimalt vaieldavat kaotust…

Väli 1:2 kaotuse kohta olümpiavõitjaks tulnud soomlasele Ilpo Koskelale on Aleksander Antson Berliini olümpiaraamatus kirjutanud: "Koskela on isegi üllatunud ja tähendab hiljem ausa võistlejana riietusruumis: "Mida nad otsustasid. Sina [Väli] olid selgesti parem."

Koskela arvamust jagas ka üks Soome päevalehtedest – Helsingin Sanomat –, kes märkis, et Väli oli parem ja kohtunike otsus täiesti väär. Meie kohtumisel viitas sellele ka Väli.

"Jah, see oli kohtunike poliitika ja kokkumäng. Meie olime väike riik, meil polnud nii suuri konkurente, et keegi tahaks meiega ühes töötada. Suurriigid tegid seda."

Voldemar Väliga õnnestus mul kokku saada samuti Saaremaalt pärit ja Rootsis elanud spordiloolase Reino Sepa lahkel vahendusel.

1951. aastal ilmus Stockholmis Reino koostatud "Eesti spordi leksikon", Välit on ta selles iseloomustanud niiviisi: "Oli haruldaselt mitmekülgne maadleja, eriti hea parterris. Suurepärasest kaitsetehnikast annab tunnistust tõik, et oma pika karjääri jooksul Väli ainult kahel (!) juhul on kaotanud seljaga."

1944. aasta septembrist peale toimetas Väli Rootsis, kus ta enda sõnul üsna kiiresti järjele sai. Rootsi ühiskonna kohta oli tal öelda ainult häid sõnu. Ta lahkus 1997. aastal kõrges eas – 94-aastasena.

Ja lõpetuseks. Ainsa saarlasest olümpiavõitja Voldemar Väli mälestuse jäädvustamise idee kogus Veljo Kuivjõe eestvõttel kiirelt hoogu. Loodi MTÜ Saarlaste olümpiavõitja Voldemar väli mälestuse jäädvutamise fond, sinna koguti annetusi. Pronksskulptuuri maksumus oli enam kui 80 000 eurot, kuju looja on mainekas skulptor Mati Karmin.

Niisiis on saarlaste ilus idee teoks saanud – kahe ilmasõja vahelise Eesti Vabariigi üht väljapaistvamat spordimeest Voldemar Välit jääb meenutama väärikas pronksskulptuur. Midagi tõeliselt südantsoojendavat tänases karmis reaalsuses.