2003. aastal tehti Rahvuste krossil omamoodi ajalugu, kui esimest korda kuulusid ühte meeskonda kolm sama perekonnanime kandvat sõitjat, nõod Tanel ja Aigar ning nende onu Avo Leok. Tänavu Ernées oli stardis juba järgmine põlvkond, Taneli 18-aastane poeg Sebastian.

Tanel ise sõitis oma viimase Rahvuste krossi kaks aastat tagasi Winchesteris. Kokku on ta Eestit sel võistlusel esindanud rekordilised 22 korda, rohkem kui ükski teine sõitja maailmas. Nüüd on ta meie koondise juures juba treeneri rollis.

Uurisime Tanel Leokilt, kui palju on Rahvuste kross veerandsajandiga muutunud.

Tanel, kui sa 2001. aastal kõigest 16-aastasena rahvuste krossi debüüdi tegid, kui hästi sa tol hetkel üldse mõistsid, kuhu sa oled sattunud?

Väike arusaam oli küll, aga okei, 16-aastasel see esimene kord oli natukene ekstreemne. Sellist rada enam ei eksisteerigi üldse. MM oli seal viimast korda üldse vist 2007? Rohkem võistlusi seal ei korraldata, see oli nagu lossimägedes põhimõtteliselt. Natuke Monaco vibe'is võistlus, kus sõitsid kuskil looduspargis. Väga ekstreemne. Ei olnud tüüpiline motokrossirada. Ütleme: isegi pool-enduro ja üle kolme minuti ring. Tavaliselt kuskil kolm minutit ei ole üldse esiteks ringiaegagi. See oli minu esimene kogemus Rahvuste krossilt. See rada või olukord oli täiesti teistmoodi.

Hakkasid sa igatsema ka sellist metsikust või on hea, et enam selliseid radu pole?

Minule see natukene meeldis, aga ta oli jah täitsa teistmoodi. See on küll suurem muudatus olnud, et radu töödeldakse teistmoodi. Kunagi oli lihtsalt rada, nüüd freesivad või künnavad või mis see nimetus täpselt on, üles. Pinnas läks natuke pehmemaks, tõmbas kiirust alla.

Rahvuste krossi kohta öeldakse, et see on teie maailmas hooaja tippsündmus. Teie olümpia, teie laulupidu. Aga kas ja kuidas on ikkagi selle olulisus ajas muutunud? Kas on olnud perioode, kus oli sõitjate jaoks vähem tähtis kui praegu?

Ta on olnud kogu aeg oluline. Nii palju kui mina mäletan, isegi enne mind. Sellest on räägitud kogu aeg. See on selles mõttes natukene selline üritus, kus tullakse kohale, aga samas sa kunagi ei tee lepingut selle põhjal. Okei, ta võib olla vahepeal hüppelauaks, kui sa tuled näiteks riigina kuskilt... näiteks vahepeal võisidki Eestist tulla ja üllatada, siis saad natuke jala ukse vahele, enne kuskil keegi ei teadnud. Aga tänapäeval sotsiaalmeedia on igal pool nii levinud, et kõik teavad igast nurgast, kus on hea sõitja. Aga see ei garanteeri tänapäeval mingit head lepingut kohe. Peab ikkagi sõitma rohkem MM-i või USA-s kuskil, et silma paista.

Kas oli koondise eest sõitmine üldse pingelisem või kuidas sa võrdled oma enesetunnet võrreldes kasvõi MM-sarjaga või teiste võistlustega, kus sa ainult enda eest sõidad?

Ma ei tea, mul ei olnud. Okei, võib-olla ise suutsin sellega paremini toime tulla, aga pigem mul oli see teistmoodi, et mind nagu ei kõigutanud sellised pinged või asjad. See ei olnud mul probleemiks kunagi. Mul oli just vaja, et midagi läheks natukene valesti, mis ajaks närvi, et oleksin paremini fookuses ja saaks parema tulemuse.

Kui me paneksime kõrvuti sinu esimeste Rahvuste krossi ja võtame nüüd tänase päeva, kas on veel mingeid olulisi muudatusi, mis sulle meenub lisaks rajale?

Siin on vahepeal olnud erinevaid formaate. Vahepeal sai finaali põhimõtteliselt ainult 15 meeskonda või kümme, midagi sellist, väga vähe. Ja siis kõik kolm sõitjat olid samal ajal joone peal. 2003. aastal oli samuti teine formaat muidu. 2005 Ernee oli suht sarnane rahva poolelt nagu praegugi. See ei ole väga palju niimoodi ajas muutunud.

Kui ma praegu riided selga lükkaks, siis sellise väga keerulise raja peal näiteks... Rahvuste kross on promootorile ja kõigile nii oluline, siis nad suudavad selle raja niimoodi ette valmistada, mis täpselt oligi minule sobilik. Lähebki hästi raskeks ja tehniliseks ja sooned ja kõik selline. Ma ei ole ju enam mingi tegevsportlane ammu olnud, suudan ikkagi kokku tulla. Järelikult, kui toona sõitsin, siis ikkagi see tase ei ole väga niimoodi langenud. Kõik mõtlevad küll, et läheb ainult veel paremaks, jälle paremaks. Kõik unustavad, et need samad legendid lihtsalt elavad vanaks, aga see ei tähenda, et nad ei oska tsikliga sõita. Tehnika on ka väga palju paremaks läinud.

Tsikkel on juba arenenud sellest ajast saadik, kui mina olin väike. Tsikkel juba võimaldabki sul sõita kiiremini. Kui võtame need samad inimesed, teeme nad nooreks uuesti, nad suudavad selle sama tehnikaga sõita ka väga hästi. Pigem on see kõik natukene kombo, et saaksid sõita selle tehnikaga nagu vaja oleks. Kunagi oli vastupidi, et ära hüppa liiga kaugele, sa lõhud veljed ära või midagi. Täna vastupidi. Veljed on nii palju tugevamad, et võidki hüpata kaugemale.

Mu järgmine küsimus olekski olnud, et mis tänasel noorel sõitjal on lihtsam kui 20 aastat tagasi noortel sõitjatel? Kasvõi toetajate poolest.

Oh, see on ikka keeruline küsimus. Kogu aeg on raha vähe ju! Aga tehnilise poole pealt amordid või no kunagi lenksud või asjad oli võimalik lihtsamini kõveraks sõita kui tänapäeval. Tegelikult juhtub küll niisuguseid asju, aga järjest vähem hakkab juhtuma niisuguseid asju. Tehniline hoolsus või taibukus on nii palju paremal tasemel kui kunagi oli.

Aastatel 2011-2021 oli periood, kus Eesti koondis tuli alati rahvuste krossil esikümnesse. Nüüd viimased aastad nii hästi pole läinud. Mis selle taga ikkagi on, kas põlvkondade vahetus?

Jah, korraks oli see mõõn, see põlvkondade vahetus. See on ainult üks võistlus aastas. Näiteks mingi tehniline apsakas juba mängib rolli. Natuke on õnne olnud, aga ka kukkumisi. Sellised tobedad asjad vahepeal juhtunud, aga see ongi osa spordist samamoodi. Sa ei saa ju jalgratast minna väntama, kui kett tuleb maha. Ikka juhtub vahepeal. Mingi seltskond on meil natukene vananenud ja nüüd tegelikult on vaja nooremaid peale. Midagi on tulemas, aga kunagi ei tea, mis see elu toob.

Nooremaid on tulemas ka sinu oma perest. Kui sa praegu Sebastianit kõrvalt vaatad, kui palju sa näed nii tema sõidustiilis kui ka lihtsalt inimeses iseennast?

Ta ei ole nii kõigutatav, aga sõidustiil on natukene erinev, kuna ta on juba pikka kasvu. Stiil peabki olema erinev. Pikem sõitja peab vaatama, kuidas kehaga liigub. Kõik see mõjutab tsikli käitumist rohkem. Pikkusega tuleb ka kehakaal. Isegi kui peenike olla, aga kui oled ka pikk, siis tahes-tahtmata seda tuleb rohkem. Siis on omad eelised selle kehaga. Sebastianil sõidustiil on natukene erinev, aga mõtteviis on suht sarnane.

Kas ja millal kordub aasta 2003 ja koondises on kolm Leokit?

No ei tea, eks näis. Ühtpidi on nagu lähedal, teistpidi ka väga kaugel. Motokross on selline ala, et sa pead olema piisavalt kiire, tugev. See tee ja vigastused, kõik finantsiline pool, kõik peab olema korras. Vaeva peab nägema, poisid peavad ise tublid olema ja lõpuks ongi nende endi kätes see otsus.

Kui palju sa ennast praegu sõiduvormis hoiad?

No väga-väga vähe, ma ei olegi sõitnud. Viimati sõitsin Põlvas Eesti meistrivõistlustel. Ühe stardi tegin, teise juba katkestasin. Aga minu puhul võib-olla ongi natuke eeliseks nii tehniliseks viidud rada nagu siin. Kui lihtsalt paarutama peab, siis see ei pakugi niimoodi sellist huvi. Nagu Eestis olidki need rajad lihtsamad, pead lihtsalt rutskamees olema. Aga siin see nii lihtne ei ole, siin peab vähe mõtlema. Sellised rajad mulle sobiksid alati rohkem.

Superkrossile oled nüüd aasta lõpus üles antud.

Olen antud jah, aga ma veel ei tea. Pean minema õlast pilte tegema kompuutrisse. Mingi kala on praegu mul õlas, aga eks näis, äkki saab korda.