Üsna äsja, vähem kui kaks nädalat tagasi, võitis Kelly Sildaru olümpiamedali. Pronksi.

Tegemist on tõenäoliselt esimese olümpiamedaliga Eesti spordi ajaloos, mille puhul paljud kaasaelajad tunnevad väikest pettumust, sest üldiselt oodati mitut medalit, millest üks pidi olema kuldne.

Jah, kullaootusteks, isegi väga suureks ootuseks oli piisavalt alust.

Seejärel ajas asja veelgi segasemaks Kelly medaliintervjuu, kus ta, sinimustvalge lipp õlgadel, oli ootamatult rõõmus ja ütles, et on medali üle väga õnnelik. Kahtlane, ilmselt varjab pettumust, arvasid paljud, sest pidi tulema ju kuld.

Siis jäi Kelly rennisõidus napilt neljandaks ja võttis olümpia kokku sõnadega, et ta on õnnelik, sest võitis ühe medali. Ikka sellesama pronksi. Pronksi!

Nii ju ei saa, lausa ei tohigi, sest Eesti spordijälgimise kultuur eeldab, et suurfavoriit ei saa olla pronksi võitmise üle õnnelik. Lisaks teame me ju kõik täpselt, et maksab vaid võit ja ainult. "Spordis maksab ainult võit" ütleb Eesti spordi vanarahvatarkus.

Läheme nüüd ajahüppega 34 aastat tagasi.

1988. aasta Calgary olümpial hullus Eesti Allar Levandi pronksi peale. Medal sai selgeks veidi peale kella üht öösel.

Medal võideti punase lipu all, aga kogu Eestimaa oli õnnelik ja Allar oma võiduintervjuus ka.

2022. aasta Pekingi olümpial tekitas Kelly Sildaru samuti öösel, mõned tunnid hiljem võidetud pronks oluliselt väiksema resonantsi.

Pean tunnistama, et minagi vaatasin 1988. aastal Levandi võitu otse ja telekast, nüüd, Kelly öiste run'ide kohta sain esimese info hommikul ärgates ja mobiili näppides.

Miks nii? Kes on süüdi? Mis on teistmoodi?

Süüdi pole ilmselt keegi, aga teistmoodi on kõik. Riigikord, olümpiamängude tähtsus, meie vaatamisharjumused ja... oskus rõõmustada oma kaasmaalaste kordaminekute üle. Oskus üldse rõõmustada. Vajadus neile vahetult kaasa elada ka siis, kui aeg on vaatamiseks ebamugavaim võimalikest (nagu nüüd Pekingis). Lisaks ka võimalused kõike, mis hingel, väljendada ja avaldada.

Meil on saanud harjumuseks otsida saavutust pisendavaid, mitte väärtustavaid nüansse ja neid siis laia joonega välja kuulutada. Mitte ainult spordis, aga elus üldse. "Oleme kriitilised", on tänapäeva loosung. Parajas koguses kindlasti edasiviiv ja vajalik, üle doseerituna pidurdav ka ütlejale, sest kui me kaotame oskuse üksteist tunnustada ja rõõmustada väikeste asjade üle (mitte et Kelly pronks oleks väike asi), ei rõõmusta meid varsti enam ka maksimaalsed kordaminekud.

Loodetavasti ei saabu kunagi aeg, kui me ka olümpiakulla peale esimesena välja toome, et tegelikult oleks tahtnud kaht.

Kindlasti võidavad vaba Eesti sportlased tulevikuski olümpiamedaleid. Osakem kõigi nende üle siis uhkust ja rõõmu tunda. Osakem üldse üksteise üle rohkem uhkust ja rõõmu tunda.

Õnne sünnipäevaks, EV 104!