Tarmo Tiisler: vana mees, kes kuulus kunagi kõigile

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pele tuli Brasiilia koondisega kolmel korral maailmameistriks. Autor/allikas: SCANPIX/imago/HJS

Netflixi dokumentaalfilm Brasiilia jalgpallilegendist Pele on tehtud ilmselt meiesugustele, kelle jalkapilt kujunes välja enne, kui Mart Poom läks Premier League'i või Ole Gunnar Solskjaer lõi sama kümnendi lõpul ühe kuulsa värava, kirjutab ERR-i spordiajakirjanik Tarmo Tiisler "Pele" arvustuses.

Ma ei ole kindel, et tänapäeva poisid end jalkat tagudes enam Pelena kujutavad. Ilmselt on eeskujudeks ikka Messi ja Ronaldo ning varsti juba uued tulijad.

Ma ei ole kindel, et päris noor generatsioon Pelest üldse midagi arvata oskab.

Minu generatsioon oskab. Sest meie ajal oli Pele kogu aeg olemas. "Meie" generatsiooni alla paigutan ma meelevaldselt kõiki, kes on sündinud, ütleme, enne 1980. aastat. Kelle jalkapilt kujunes välja enne, kui Mart Poom läks Premmi või Ole Gunnar Solskjaer sama kümnendi lõpul ühe kuulsa värava lõi.

Just meiesuguste jaoks ongi ilmselt tehtud Netflixis "linastunud" film "Pele", autoriteks David Tryhorn ja Ben Nicholas.

Tuleb tunnistada, et... natuke lahjaks jäi, aga vaadata tasub. Lahjaks seepärast, et viimased paar aastat on toonud meile dokid Michael Jordanist, Sunderlandi jalkasatsist ja Maradonast. Seal minnakse sisse-sisse-sisse, Pele dokumentaalis jäädakse respekteerivalt eemale, rohkem fikseeritakse kui avameelitsetakse. Ja avameelitsemine ei pea tähendama ilmtingimata kellelegi püksi piilumist, vaid mingite asjade lahti rääkimist.

Film baseerub Pelega tehtud intervjuul ja on arusaadav, et mitte kõige parema tervise juures olevat vanahärrat ei saagi teistmoodi jututada. Tal on õigus rääkida/mitte rääkida asjadest nii nagu tema seda mäletada tahab või peab õigeks praegu välja paista lasta.

Korra hakkab Pele salvestuse ajal nutma, aga las jääda siin saladuseks, millise sündmuse juures.

Korra võib tulla ka vaatajal pisar, aga las seegi olla igaühel enda avastada.

Pele jaoks delikaatsest teemast, tema suhetest 1960. aastate teisest poolest Brasiilias valitsenud sõjaväediktatuuriga, on filmis juttu ja isegi üllatavalt palju. Kellegi peale näpuga ei näidata ja tagantjärele väga "tarka ei panda".

On selge, et mida ajas tahapoole, seda vähem on kasutada filmikaadreid ja järjest raskem on leida filmi sellist materjali, mida varem poleks näidatud. Selles mõttes on film kordaminek, et autorid on leidnud uusi filmilinte ja need on kenasti sätitud loo teenistusse.

Toosama loo alguses mainitud minu generatsioon kujundas oma Pele-pildi ühe roheliste kaantega raamatu (mäletate küll, autorid Fessunenko, Fontan) ja mitte just ülemäära paljude filmikaadrite põhjal. See moodustas umbes kolmandiku (jälle meelevallatsen) teadmisest. Kaks kolmandikku oli legend, et kuskil on Pele, kes on midagi jumalalaadset.

Mis tõi kaasa selle, et iga filmikaadrit temast võis vaadata lõputult ja praegu vaatad ka, sest mäletad SEDA tunnet, mis oli siis, kui sa neid kaadreid noorena vaatasid.

Ma ei ole üldse kindel, kui mitu eestlast on telekast näinud otseülekandes Pelet mängimas. Ilmselt võis see olla võimalik 1970. aasta MM-finaali puhul, aga see oli ka kõik. Ja püüdke see siis panna tänapäevasesse konteksti, kui live'is on võimalik vaadata kõiki maailma jalgpallureid enam-vähem kogu aeg.

Film "Pele" demütologiseeris peategelase veidi inimlikumaks kui oli varasem pilt temast. Rääkis vana mees, keda olime varem näidud kollases särgis naeratamas ja õnnelik olemas.

Kui õnnelik ta tegelikult oli ja kui tihti?

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: