Tarmo Tiisler: sinimustvalged kivid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Eesti korvpallikoondise fännid Autor/allikas: Siim Semiskar/ERR SPORT

Olin kaks nädalat Pokljukas laskesuusatamise MM-il. Nägin Eesti sportlast, kes oli enam-vähem rahul, Eesti sportlast, kes oli ülimalt pettunud ja Eesti sportlast, kes nuttis, kirjutab ERR-i sporditoimetaja Tarmo Tiisler.

Paduõnnelikke ei näinud, aga see ei ole hetkel oluline, sest õnnelike sportlastega on üldiselt lihtsam samastuda, kuna "tema võit on ka meie võit!"

Kaotuste puhul on keerulisem ja kaotusi on oluliselt rohkem, kui võite.

Ja nii siis ongi, et kui sportlane, olgu siis tänase päeva puhul Eesti sportlane, saab 68. koha, kaotab 0:8 või sõidab juhusliku kivi otsa, läheb juhtum kategooriasse "tema kaotas, aga minusse see ei puutu ja üleüldse võiks sportlane midagi targemat teha". Muidugi, kui ta seda targemat teha suudab, sest teadupärast oli sportlane ju teate küll kus, kui teised koolis käisid.

Sportlasest lahti ütlemine tuleb kiirelt, tänapäeval täpselt nii kiirelt, kui on vaja vastava lause toksimiseks, vastates sinist värvi disainiga netisaidil küsimusele "..., millest mõtled?"

Või mõne artikli juures kommentaaris.

Tõsi, kui Eesti sportlasel läheb hästi, käivad näpud klaviatuuril ka päris kiiresti. Viimati kossukoondise edu puhul. Nüüd, jah, oli see just "meie" võit ja Maik-Kalev Kotsar meie ühine alter ego.

Kui aga eelmine põlvkond kuus aastat tagasi Riias Tšehhilt ja Belgialt tappa sai, siis... mäletate küll.

Pokljuka MM-i ajal lugesin ühest Norra väljaandest Tiril Eckhoffi intervjuud. (Hakkab jälle pihta oma Tiriliga, mõtlevad nüüd paljud. Hakkan jah).

MM-i kangelanna rääkis saavutatud edu taustal oma mõtteid võitmisest ja, oh üllatust, andis teada, et isegi tema ei ole rauast. Et temagi närveerib enne võistlusi ja elab kaotusi üle.

Sama juttu rääkis ka Dorothea Wierer. Et oodatakse, lausa nõutakse ja see koorem ei ole kerge kanda. Koorma laob sportlane ise, aga kive aitavad kätte anda kõik need, kes tema tegemisi jälgivad.

Mina spordiajakirjanikuna hoolitsen mõistagi selle eest, et kõikse suuremad kivid õlgadele tõstmiseks ikka üles leitud saaks.

Ja siis vaatame eemalt, mida koorem sportlasega teeb, olles valmis temaga selfit tegema, kui ta peaks püsti jääma. Aga ainult siis.

Meid on miljon ja iga okas loeb.

Kõik okkad on meie omad okkad.

Omi ei peksta, vaid toetatakse ka halvas. Jah, eriti halvas.

Õnne sünnipäevaks, EV 103!

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: