Sel nädalal said eestlased lisaks jaanipäevale nautida ka harukordset spordisündmust. Maailma kõige tugevama korvpalliliiga NBA talendikorje draft'i teises raundis valiti kokku 52. valikuga rahvuskaaslane Henri Veesaar.

Keskmängija Veesaare, kes paljajalu veidi üle 211 sentimeetri pikk ja kaalub 103 kilogrammi, saatus tekitas suurt furoori. Nimelt ennustasid mitmed eksperdid, et ta võiks valituks osutuda juba esimese valikuringi lõpus või äärmisel juhul teise ringi alguses. Sellest kukkus ta aga mõnikümmend valikut hilisemaks, mille taga oli väidetavalt agendi surve täiemahulise lepingu sõlmimiseks.

Yahoo Sportsi ajakirjanik Kevin O'Connor kirjutas, et Veesaar ja tema agent keeldusid sõlmimast nn kahepoolset (two-way) lepingut, mille alusel oleks eestlane saanud mängida ka NBA arenguliigas.

Kuigi Veesaare valimine NBA-sse on Eesti sportlaste kontekstis üsnagi harukordne, pole ta siiski sugugi ainuke eestlasest korvpallur, kes on mänginud korvpalli unistuste liigas.

1996. aastal valis Utah Jazz draft'i 25. valikuga enda ridadesse Martin Müürsepa. 207 sentimeetri pikk Müürsepp saadeti vahetustehinguga edasi Miami Heati, kus jõudis mängida 10 mängu ning saadeti seejärel omakorda edasi Dallas Mavericksi, kus kahe hooajaga mängis kokku 73 mängu.

Kokku mängis Müürsepp NBA-s aastatel 1996-1999 83 mängu ning selle ajaga panustas keskmiselt 11,5 mänguminutiga 4,7 punkti ja 2,2 lauapalli.

Teatud mõju Müürsepa NBA-karjääri lõpule oli ka 1998-1999 aastal toimunud tööseisakule, kus klubiomanikud ja mängijate esindajad ei jõudnud kokkuleppele palgatingimuste osas ning NBA-s ei peetud pool aastat ühtegi kohtumist. Lõpuks lühendati 82-mänguline põhihooaeg 50 mängu peale.

Samas tõdes Müürsepp ise hiljem, et mänguseisak polnud selle peatüki lõppemises otsene tegur, sest Mavericks vahetas Müürsepa Phoenix Sunsi, kes omakorda vahetas eestlase Chicago Bullsi. Mängumehe enda sõnul siukene trall talle aga ei meeldinud ning ta mõtles, et teeb paar hooaega Euroopas. NBA-sse tagasi Müürsepp ei jõudnudki

2024. aastal jõudis NBA-sse Henri Drell. 206 sentimeetrit pikk ääremängija jõudis unistuste liigasse läbi selle tütarliig G-liiga.

Seal mängis ta enne kaks hooaega ning tolles tehtud silmapaistvate esituste baasil jõudiski Drell lõpuks 2023-2024 hooajal Chicago Bullsi nimekirja, kus sai kirja neli mängu. Keskmiselt 7,5 mänguminutiga sai Drell kirja 2,8 punkti, ühe lauapalli ja ühe resultatiivse söödu. 

Rohkem Drell NBA-s mänginud pole ning tänavuse hooaja lõpetas Hispaania meistriliigas Badalona Joventuti ridades.

Kes lahkus ja kes jäi

Kui senimainitud nimed spordisõbrale üllatust ei valmista, siis vähemtuntud on ilmselt Tartus sündinud Jaak (Jack) Ardoni nimi.

1939. aastal sündinud 206 sentimeetrit pikk Ardon läks 1944. aastal koos vanematega Saksamaale ja sealt edasi aastal 1949 USA-sse.

Aastatel 1959 kuni 1962 mängis tolle aja kohta väga pikka kasvu Ardon Tulane'i ülikooli korvpallimeeskonnas keskmängijana ning harrastas ülikoolipäevil ka kergejõustikku (1961. aastal hüpatud kõrgushüpperekord oli näiteks 1,95).

Just Ardon värvati 1962. draft'i 55. mängijana esimese eestlasena NBA profiliigasse Chicago Zephyrsi meeskonda, kuid ühtegi mängu ta siiski kirja ei saanud.

Hooajal 1962/1963 mängis Ardon Kansas City Steersis ABL-is (American Basketball League), tulles ka liiga meistriks. Pärast sportlasekarjääri katkestanud põlvevigastust oli ta 35 aastat New Jersey osariigis pesapallitreener ning tegutses automüüja ja kinnisvaramaaklerina. Ardon suri 2000. aastal.

Juttude järgi nõudis oma ridadesse eestlast ka NBA ühe võimsama dünastia arhitekt legendaarne Boston Celticsi treener Red Auerbach.

Auerbach, kelle juhendatud Celtics võtis vahemikus 1957 kuni 1966 koguni üheksa NBA meistritiitlit, oli läinud 1965. aastal Nõukogude Liidu (NL) koondisega USA turneel mänginud kahemeetrise tsentri Jaak Lipso juurde jutuga, et soovib teda oma meeskonda.

"Kes teist on Lipso?, küsis Auerbach. Sirutasin käe ja tõusin. "Ma arvasin et sa oled pikem," sõnas Auerbach. "Aga ma olen kõigega kursis ja võtan ta," pöördus ta näost halli (Aleksandr) Gomelski [pikaaegne NL-i korvpallikoondise peatreener] poole. Too ei osanud muud kui asja naljaks pöörata ja öelda: "Kui te annate mulle (Bill) Russelli [peetakse laialdaselt üheks NBA aegade parimaks mängijaks], siis ma annan teile Lipso." – "Russelli ma teile ei anna, aga Lipso võtan ikka," vastas Auerbach. Talle üldiselt "ei" ei öeldud," meenutas Lipso hiljem Sportland Magazine'ile.

Kuna Lipso oma pere üksinda okupeeritud Eestisse jätta ei tahtnud, siis ei õnnestunudki tal NBA-s mängida. Samas, õnnestus tal võita kolme tooni medalid nii olümpiamängudelt, maailmameistrivõitlustelt ning Euroopa meistrivõistlustelt. Lipso lahkus meie hulgast 2023. aastal.

Kuigi teadaolevalt Eesti päritolu treenereid NBA-s olnud pole, siis nüüd saab tõdeda, et omanikeringis on.

Nimelt kuulus Eesti ettevõtja Taavet Hinrikus investorite gruppi, mis ostis 4,25 miljardi USA dollari eest NBA korvpallivõistkonna Portland Trail Blazers.

Äripäev kirjutas, et Hinrikus investeeris Portland Trail Blazersi meeskonda oma investeerimisettevõtte Skaala Investmentsi kaudu. Skaala Investments kuulub suuresti Taavet Hinrikusele, ettevõttest kolm protsenti on ka Sten Tamkivil.

"Portland Trail Blazersi omanikeringi kuulumine on meie jaoks oluline verstapost ja suur au," ütles Hinrikus. "Oleme alati investeerinud sinna, kus näeme pikaajalist väärtust ja tugevat meeskonda – nii ettevõtluses kui nüüd ka spordis."