"Mina olen sellisest generatsioonist, et mängisid Sokk, Kuusmaa, Pehka, Kullamäe, Kriisa... me olime kõik minu arust koondises," rääkis "Pealtnägijas" endine tippkorvpallur Gert Kullamäe. "Tegelikult annaks iseenesest panna poisid samamoodi, midagi ei ole muutunud, nimed on samad. Ma tean, et kõik need poisid naudivad kossu täiega ja meie, isad, oleme neile selle pisiku ikka sisse süstinud."

"Ma ei tea, miks see nii on. Ilmselt on kuidagi need lapsed võtnud oma vanemate hobisid ja alasid nii tõsiselt ja mul on ainult hea meel selle üle," mõtiskles endine korvpallikoondislane Valmo Kriisa.

"Kui teha statistikat, et kui paljud lapsed on läinud isa jälgedes, valinud sama eriala, siis võib-olla teistel erialadel – näiteks muusikutel – ikkagi ka väga tihti lähevad sama rada mööda," lisas koondist 137 mängus esindanud Rauno Pehka.

Sokk, Kullamäe, Pehka on tuttavad nimed isegi korvpallikaugetele inimestele Eestis kasvõi selle pärast, et nende osalusel võitis Kalev 1991. aastal Nõukogude Liidu viimase meistritiitli ja juba taasiseseisvunud Eesti koondis saavutas 1993. aastal lähiajaloo parima tulemuse, tõustes Aivar Kuusmaa, Rauno Pehka, Gert Kullamäe ja teiste legendaarsete mängumeeste vedamisel Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks. Ligi 30 aastat hiljem, tänavusel EM-il, elasid kommentaatorid ja fännid kaasa samadele nimedele, aga nüüd teevad ilma pojad.

Rauno Pehka teab põlvkondlikust järjepidevusest ja peresuhetest korvpallis nii mõndagi. Esiteks mängivad tema enda kaks poega korvpalli ja on jõudnud ka noortekoondisse, teisalt on ta pikaaegse noortetreenerina juhendanud mitut omaaegse tippmängija võsu.

"Näen lapsevanemaid, kes on ise kunagi mänginud ja ma ütlen ausalt, need on tegelikult kõige keerulisemad lapsevanemad," sõnas Pehka. "Igal inimesel, kes on isegi midagi saavutanud, tal võib ikkagi olla tunne, et midagi on jäänud saavutamata ja loodetakse, et lapsed teevad seda."

55-aastane Priit Vene jõudis omal ajal Eesti noortekoondisesse, aga lendas isegi kõrgemalt juhendajana, näiteks istus ka Žalgirise treeneripingil. Tema poeg Siim-Sander on Eesti täiskasvanute koondist esindanud 89 korda ja kannab sageli koguni kaptenipaela.

"Eks ta hakkas käima põhimõtteliselt esimesest kuust kaasas, aga tema aktiivsem tegevus hakkas siis, kui hooaeg algas 1992," rääkis Vene Siim-Sandrist. "Ta ei olnud veel kaheaastane, istus joone taga ja röökis enamuse ajast. Aga selle ta oli ära õppinud, et üle joone ei tohtinud tulla. Paari nädalaga harjus ära, hakkas saalis toimetama ja siis tuli palli põrgatamine. Huvi sujuvalt kasvas ja kasvas. Ega seal mingit suunamist ei olnud, lihtsalt käis piltlikult öeldes tööl kaasas."

"See on kuidagi olnud selline läbipõimunud, ta kunagi ei lubanud endale kellelgi trennis treener ka öelda, käskis alati end Priiduna kutsuda," meenutas Siim-Sander Vene. "Need treeningud olid ka ikkagi sellised heas mõttes perekondlikud koosviibimised. Aga mõjutanud on ta kindlasti palju, suuniseid ja näpunäiteid on olnud palju ja neid tuleb veel."

Asjaosaliste sõnul kasvasid profikorvpallurite lapsed tihti üles sõna otseses mõttes pallisaalis, mistõttu vanematel polnud vaja rakendada erilist sundi ega suunist. Gert Kullamäe oli juba koondise- ja profikarjääri lõpetamas, kui Valmo Kriisa end rahvusmeeskonna põhimeheks murdis ja tegusid tegema asus. Nii nagu isad mängisid omal ajal tagamängija positsioonil, dirigeerivad nüüd Eesti koondise rünnakuid nende pojad Kristian ja Kerr, olles sageli ka skooriliidrid. Kristian, kes praegu mängib profina Leedu kõrgliigas, hakkas palli korvi viskama veel allameetrimehena ja kuueaastaselt läks juba endast kolm aastat vanemate poistega koos trenni. Algul ei osanud isa näha, kui palju on pojas tema annet.

"Seda on naljakas öelda, aga siis ei näinudki: nüüd näen," naeris vanem Kullamäe. "Näen mingisuguseid miinuseid, mis tal on, mis minul olid ja näen mingeid plusse, mis mul olid. See on naljakas, et alles nüüd ma hakkan nägema, noorteklassis ma ei osanud seda märgata. Mina ei ole selline lapsevanem, et räägin talle, mismoodi mina olin või mina tegin, aga paratamatult, kui sa oled nii läbi-lõhki korvpalli sees, mõtlen nendele asjadele ja nüüd just viimasel ajal ma vaatan treeneripilguga nüansse: siis ma mingeid asju näen, et ahah, midagi ei ole teha, mingid asjad on geenidega seotud."

"Ta ei ole mulle kunagi midagi forsseerinud, aga kuna mulle endale meeldib, siis mul on temaga teatud usaldusside, kuulan tema nõuandeid ja selle tõttu teen ka nagu teatud otsuseid," rääkis Kristian Kullamäe.

"Miks ma arvan, et need lapsed on jäänud korvpalli juurde, on seesama asi: see kooslus ja omavahelised sidemed, praegu koondises olevate kuttide vanemad on jäänud mingisugusteks gruppideks ja nad käivad omavahel tihti läbi," mõtiskles Siim-Sander Vene. "Mingil määral nad on samamoodi selle korvpalli sees üles kasvanud kõik, see on lihtsalt olnud nende elu osa, võib-olla paljudel ei olegi olnud nii-öelda võimalust midagi muud teha või kuskil ära eksida."

Praegu käimasoleval EM-il, kus anti mitu tulist lahingut, aga alagrupist siiski edasi ei pääsetud, osales läbi aegade keskmise vanuse poolest noorim Eesti koondis. 12-mehelises rivistuses oli koguni kuus teise põlvkonna Eesti tippkorvpallurit. Asjaosaliste sõnul on üks asi keskkond, kus üles kasvada, teine vaieldamatult geenid, mis annavad vajalikku pikkust, koordinatsiooni, vaistu või mingi vajaliku x-faktori. Head näited on just Kullamäe ja Kriisa. Isa Gert tundub olevat pärandanud 23-aastasele Kristianile oivalise mängulugemise ja tundliku viskekäe. Valmo ja 21-aastane poeg Kerr on aga sarnased ebaeestlaslikult kuuma vere ja kompromissitu võitlejavaimu poolest.

"Mul on ikkagi vise parem kui tal, mängulugemine ka parem kui tal... tegelikult ma ei oska niimoodi öelda. Ma olen kindlasti emotsionaalsem, kui isa oli," võrdles Kerr Kriisa end isaga. "No seda on mul huvitav kuulda, aga... viskamist ma ei usu, et ta nüüd väga palju parem on! Aga eks tal ole omadusi, mida minul ei olnud ja mõned asjad on, mida tal ei ole ja nii need asjad on," vastas Valmo.

"Ma ei oska seda niimoodi võrrelda, kuna ma ei näinud teda, kui ta oli nii noor kui mina," sõnas Kristian Kullamäe. "Ma olen näinud, kui ta oli juba kolmekümnendates või seal lõpus, ma ei oska öelda, milline ta oli, kui ta oli 23. Niipalju kui ta ise on rääkinud, siis mingid teatud sarnasused kindlasti on, aga ma arvan, ma olen ka korvpallurina natuke teistsugusem mängija."

On rusikareegel, et tippkorvpalluriks saamiseks tuleb siirduda varakult välismaale, kus suurem konkurents ja paremad võimalused areneda ning silma jääda. Kristian Kullamäe liikus juba koolipoisina Saksamaale, kus mängis omal ajal profina ka tema isa; Kerr Kriisa mängis algul Leedu tippmeeskonna Žalgirise süsteemis ja hullutab praegu fänne Ameerikas, Arizona ülikooli tiimis.

Siim-Sander Vene läks 15-aastaselt samuti Kaunase Žalgirisse treenima ja hiljem ka mängima. Kõik tunnistavad, et kaugel maal tuli üksjagu tagasilööke, millest üle saamiseks on vaja koduste toetust. Isegi nüüd 31-aastane Siim-Sander Vene, kes teenis pikalt profileiba tugevates Hispaania ja Itaalia liigades ning siirdus algavaks hoojaks Iisraeli, kuulab tänaseni isa nõuandeid.

"Me käime ikkagi ka siin võimaluse piires koos trenni tegemas, et parandada ikkagi neid asju, mida mängus vaja läheb. Sellised "klaveritunnid" meil ikka aeg-ajalt toimuvad," kinnitas Priit Vene.

Kui praeguse koondise raudvara, teise põlve korvpallurid Siim-Sander Vene, Sten-Timmu Sokk ja Martin Dorbek on küpses faasis või koguni karjääri lõpetamas, siis nooremad Kullamäe, Kriisa ja ka Henri Drell, kelle isa samuti kõrgel tasemel mängis, loodavad nii koondises kui välisliigades suuri tegusid teha veel aastaid. Kõik nad on välja öelnud, et tahaks ühel hetkel jõuda unistuste liigasse, NBA-sse, kus varem mänginud vaid üks Eestis sündinud mees, Martin Müürsepp. Lõpuks jääbki küsida – kas poegade põlvkond teeb isadele silmad ette?

"Kui ma isiklikus plaanis võtan, kasvõi mängu arengu suhtes, siis kui ma vaatan, mida Kristian teeb palliga selles vanuses, siis ma mõtlen, et ma küll ei osanud selliseid asju niimoodi teha. See on juba sellest, et mäng on nii palju muutunud, nõudmised, treeningprotsessid on hoopis teistsugused," sõnas Gert Kullamäe.

"Kes on tippu jõudnud, need on kindlasti oma vanematest paremad," kinnitas Priit Vene. "Meil on üks olümpiavõitja – tema poisid mängisid võib-olla teistest paremini, aga olümpiavõitjaks nad ei ole tulnud. See on võib-olla ainuke näide, aga teised noored on ikka, enamuses oma vanemad üle löönud."