Spordiga tegelemine on vabatahtlik. Nagu näiteks ka ruleti mängimine. Spordivõistluse toimumine on praegusel ajal sama juhuslik kui ruletis võitmine. Võita on igatahes võimalik! Samamoodi peab sportlane nüüd astuma sisse tippspordi maailma, teadmata, kas õnnestub võistelda ja millise hinnaga see kätte tuleb.

Viimase aasta jooksul olen spordimaailmas esineva juhuslikkuse juures hakanud mõtlema inimeste valikutele ja ühtlasi tippspordi vajalikkusele. Ehk: miks ja milleks?

Võistluste korraldajatel ja sportlastel on vaja elada olukorras, kus homne on küsitav, nädala pärast toimuv hägusem ja kuu pärast saabuv võimalik, aga võib-olla ka mittevõimalik. Teed plaane, et need hiljem maha kriipsutada. Viid ennast vormi, aga võistelda ei saa. Või siis saad. Teadmatus. Nagu rulett.

Aga lähed ikkagi, nii-öelda astud laua taha. Sõidad Austraaliasse, et mängida tennist koos teiste maailma parematega. Nagu tegi Anett Kontaveit. Veedad kaks nädalat aheldatuna umbsesse hotellituppa, kus aknad ei avane. Lubatud on nii vähe, et vägisi tekib võrdlus üksikkongiga. Aga oled valmis end allutama "vangitorni" korraldustele, et siis nautida vabadust ja võimalikku preemiat. Ka Tiidrek Nurme oli detsembris maratoni läbimiseks valmis veetma mitu nädalat hotellitoas, harjutama jooksulindil.

Või siis ei astu selle laua taha. Saskia Alusalu loobus tänavusest kiiruisutamise hooajast, kuna gladiaatori mängimine, kuu aega "mullis" elamine ja ka publikuta sport ei inspireerinud teda. Roger Federer loobus Austraalia lahtistest lõplikult, kui tal tuli valida, kas 39-aastasena ja nelja lapse isana olla viis nädalat perest eemal. Võimalik oli, et Federeri naine ja lapsed olnuks küll temaga Melbourne'is, aga 14 esimest päeva ainult hotellitoas. Federer valis pere!

Laskesuusataja Tiril Eckhoff kirjeldas sügisel tabavalt, kuidas uus rangete reeglitega (spordi)maailm võib inimest mõjutada. Vägagi sotsiaalse inimesena tundus norralannale, et ta läheb hulluks, kui peab hotellitoas istuma, üksi sööma ja igal pool maski kandma teadmata, millal see kõik lõpeb. Selliselt ei too laskesuusatamine talle loodetud rõõmu, kirjeldas ta.

Meenub intervjuu Eesti korvpallikoondise peatreeneri Jukka Toijalaga novembri lõpust, kui kohtumine Põhja-Makedooniaga jäi vastasmeeskonna kolme positiivse koroonaproovi tõttu ära päev enne mängu. Eelnevalt elati hotellis üksinda tubades nädala, kohtuti vaid teineteisega ja sedagi ainult söömas või treeningul. Kõik on muutunud loteriiks, lausus soomlasest treener. Rahvusvaheline korvpalliliit soovib mänge poolvägisi läbi viia, aga korvpallureid survestatakse klubides, et nad ei läheks üldse koondisse.

Milleks siis see kõik?

Tippspordi jätkumisel on minu silmis üks oluline pluss, mille on hästi sõnastanud Austria zooloog ja etoloog Konrad Lorentz raamatus "Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu". Sport on inimeste kultuurielus välja arendatud ritualiseeritud võitluse erivorm, mille ülesanne on muuhulgas kasvatada inimesi teadlikult ja vastutustundlikult oma instinktiivseid võitlusreaktsioone valitsema. Rahvastevahelised võistlused toovad õnnistust mitte ainult seeläbi, et nad võimaldavad elada välja rahvuslikku vaimustust, vaid neil on ka toimed, mis aitavad vähendada sõjaohtu. Nad tutvustavad erinevatesse rahvustesse ja parteidesse kuuluvaid inimesi isiklikul tasandil ning tekitavad ühendava vaimustuse, sest inimesed, kellel on muidu vähe ühist, vaimustuvad samadest ideaalidest.

Võistlusi peetakse väikeste eranditega publikuta. Tokyo olümpia toimumine on jätkuvalt lahtine, rääkimata kõigist mastaabilt väiksematest võistlustest. Aga minu paarikümneaastase spordiajakirjandus- ja ka treenerikogemuse põhjal aitavad just suurvõistlused, mida on võimalik ka otseülekandes vaadata, sõltumata alast kasvatada vaimustust spordi vastu.

2018. aasta suvel pärast jalgpalli MM-finaalturniiri rääkisin Tartus jalgpalliklubi Tammeka treeneriga ja ta ütles, et MM-i järel kasvas hüppeliselt laste arv, kes soovisid jalgpalli mängida. Jäähoki Eesti meistrivõistlustel on võistkondade arv viimase kolme aastaga kahekordistunud, mida on mõjutanud Tondiraba jäähalli valmimise kõrval ka jäähoki MM-i ja Eesti koondise mängude ülekanded ERR-is.

Ehk: tippsportlased on täiskasvanud inimestena oma valikutes vabad, millele ka viitasin. Aga laste armastus spordi vastu sõltub inimestest nende kõrval ja kasvukeskkonnast. Kui piirame väga tugevalt laste võimalusi ennast läbi (spordi)mängu väljendada, hõivab selle vaba ruumi mõni muu tegevus. Tunnustamist väärivad kõigi nende pingutused, kes isikliku eeskuju või tegevusega loovad võimalusi lastele, sest aeg ja keskkond erinevate piirangutega ei soosi vaimustuse kasvu spordi vastu.

Kui võistluste toimumise ja mittetoimumisega manipuleerimine muutub ajastu läbivaks trendiks ja sporditegevuse piiramisest saab võimul olijate loomulik tahteväljendus, olgu mistahes ettekäändel, istume üheskoos ruletilaua taha. Kas aga kõik tahavad ruletti mängida? Mina näiteks ei taha.