50 aastat US Openit: lätlanna pääses viimasel hetkel ajaloolisesse matši
Ühel aprillikuisel nädalal 50 aastat tagasi muutus tennis igaveseks, kui Suurbritannias Bournemouthis peeti läbi aegade esimene tenniseturniir, kuhu lubati osalema ka profid ja algus pandi profitennise ajastule. Enda 50. sünnipäeva tähistab ka hooaja viimane suure slämmi turniir, esmaspäeval algav US Open, kus 1968. aastal sattus eneselegi ootamatult mängima lätlannast amatöörmängija.
Riias sündinud Vija Vuskalnsi perekond põgenes Lätist 1940. aastate keskel, kui Nõukogude liit riiki tungis. Kuna pereisa Vilhelmsit ähvardas Siberisse küüditamine, saatis ta enda abikaasa Miriami ja tütre Vija ees ära ja järgnes neile hiljem jalgrattal. Perekond kohtus pärast väikeseid sekeldusi Šveitsi ja Prantsusmaa piiril asunud väikeses külas nimega Jettingham. 1948. aastal sõitsid nad SS Ernie Pyle'i pardal USA-sse.
Riias elades töötas Miriam inglise ja prantsuse keele õpetajana ning Vilhelms oli advokaat. USA-s sai Miriamist toatüdruk ja hiljem õmblejanna, Vilhelms teenis raha autojuhina ja puusepana. Kui Vija oli 13-aastane, hakkas ta isaga tennist mängima ning juba järgmisel aastal käis ta võistlemas.
Vija tegeles mitmete aladega, lisaks tennisele ka korvpalli, võrkpalli, sulgpalli, lauatennise ja maahokiga. Aga ülikooli minnes jätkas ta tennisega. Esmalt omandas Vija keemikuhariduse ning seejärel õppis ta hambaarstiks. 1966. aastal alustas ta hambaarstina tööd Empire State Buildingus, samal ajal aga käis ta ka turniiridel võistlemas. Olgu etteruttavalt öeldud, et Vija töötas hambaarstina 38 aastat ja ta läks pensionile 2004. aastal, kuid tennisega jätkas pärast seda veel kümnendi jagu.
Tol saatuslikul päeval 1968. aasta augusti lõpus istus 29-aastane Vija toonases West Side Tennis Club'is ja ootas, kas tema nime kutsutakse või saab ta sõpradega nädalavahetuseks New Hampshire'i sõita. Nimelt esitas Vija küll turniiril osalemiseks taotluse, aga tema edetabelikoht polnud piisavalt kõrge, et anda talle kohta 64-naiselises tabelis, küll aga kuulus ta varumängijate sekka.
Varumängijana pidi ta võistluspaigas ootama ja olema valmis – kui peaks juhtuma, et keegi põhitabeli mängijatest ei saa mingil põhjusel enda esimese ringi mängu mängida, peab tema platsile jooksma. Vija istus kannatlikult, seljas valge kleit, mille ta ema Miriam oli talle käsitsi õmmelnud. Vijast vaid mõne meetri kaugusel istus ameeriklanna Billie Jean King, kes oli tiitlikaitsja ja ka seekordsel turniiril kõrgeima paigutusega.
Billie Jean King Autor: Lynn Gilbert
Ja siis see juhtuski – austraallanna Helen Amost polnud kusagil ja Vija Vuskalns (kes nüüd kannab perekonnanime Tamuzs-Rubans) pidigi mängima minema. Vastaseks? Ei keegi muu kui seesama Billie Jean King! King oli üks neist, kes mängis suurt rolli profitennise ajastu sünnis, võideldes selle eest, et amatööride kõrval võiksid võistelda ka profid. Kuid ilmselt ei osanud temaga arvata, kui märgilise matšiga algab see ajastu USA-s, kui läbi aegade esimese US Openi avaringis lähevad vastamisi absoluutne maailma tipp ja tõeline amatöörmängija, kohalik hambaarst.
"Istusin riietusruumis, kui keegi tuli ja ütles, et Helen Amos ei ole kohale tulnud ja mul on viis minutit aega, et minna väljakule ja mängida Billie Jeaniga," meenutas Vuskalns US Openi kodulehele antud intervjuus. "Ta oli tol aastal kõik võitnud, ta oli maailma esireket. Aga mul polnud isegi aega närvitsema hakata."
Kuna tema mängimine oli viimase hetke muudatus, olid matši eel ka mõningased sekeldused. Alustades sellest, et ta poleks peaaegu üldse väljakule pääsenudki. "Mind ei tahetud riietusruumist väljakule lasta, kuna mul polnud kaelakaarti, selle tegemiseks polnud lihtsalt aega," rääkis USA lipu all mänginud Vuskalns, kes pidi enne mängu andma ka allkirja, et ta pole profimängija. "Pidime turvameest veenma, et ma lähen kohe mängima. Pärast arvasin, et ilmselt ei taha ta mind enam riietusruumi ka lasta, seetõttu hiilisin tema selja tagant sisse. See kõlab uskumatult, aga täpselt nii oli."
Vuskalns meenutas, kuidas ta astus, Dunlopi puureket käes, ikoonilisele staadionile ja nägi tablool Kingi nime kõrval enda nime – mis oli valesti kirjutatud.
Ajaloolise matši tulemus kedagi eriti ei üllatanud, King võitis kindlalt 6:1, 6:0. Esimeses geimis oli Vuskalnsil küll murdepall, kuid King suutis selle päästa ja edasises matšis ta enam ei vääratanud.
King tõdes nüüd, et ta ei mäleta sellest päevast mängulises mõttes midagi erilist, küll aga on tal meeles selle kohtumise tähtsus. "Isiklikult minu jaoks oli see äärmiselt põnev, et 1968. aastal sündis profitennis. Võitlesin selle nimel kaua ja sattusin seetõttu ka pahandustesse," mõtiskles King, kelle nime kannab kogu kaasaegne US Openi tennisekompleks.
"Aga väga tore oli tiitlikaitsjana esimesel US Openil esimeseks mänguks väljakule minna," jätkas King, kes jõudis toona finaali, aga kaotas seal Virginia Wade'ile. "Just selle peale mõtlesin tol päeval enne matši, kui väljakule kõndisin. Olin nii õnnelik, et lõpuks oligi käes profitennise ajastu – see, mida ma tahtsin. Ja seetõttu oli see minu jaoks väga suure tähtsusega, et kõndisin väljakule koos Vijaga."
Billie Jean King US Openi võistluspaigas, endanimelises rahvuslikus tennisekompleksis. Autor: Reuters/Scanpix
"Minul oli lihtsalt ülihea meel, et olin õigel ajal õiges kohas, kui mul paluti Billie Jean Kingiga mängida," avaldas tänavu 80-aastaseks saav Vuskalns. "Tunnen, et minu roll selles oli imepisike, aga samas sündis ajalugu. Me tegime ajalugu."
50 aastat on mööda läinud ja esmaspäeval algaval juubeliturniiril pole lätlannad enam juhuslikus rollis – 21-aastane Jelena Ostapenko on kümnenda ja 28-aastane Anastasija Sevastova 19. asetusega. Viimasel kahel aastal on Sevastova New Yorgis jõudnud veerandfinaali, Ostapenko senine parim on kolmas ring.
Lisaks lätlannadele on Balti riikidest võistlustules ka kaks eestlannat – 28. asetatud Anett Kontaveit ja mullu veerandfinaali jõudnud Kaia Kanepi. Sarnaselt Vuskalnsile 50 aastat tagasi läheb ka Kanepi avaringis vastamisi maailma esireketiga, kohtudes rumeenlanna Simona Halepiga.
Toimetaja: Maarja Värv