"Ka 15 ja 30 vahel olla maailma populaarseimal naiste spordialal on ju tegelikult väga-väga hea," hindas aasta maailma seitsmenda reketina lõpetanud Kontaveit. "Muidugi ma lootsin või mõtlesin, et minus on seda potentsiaali sinna kõrgemale saada, aga jah, mingi hetk, kui seal juba aastaid ja aastaid niimoodi olnud, siis võib-olla tekkisidki sellised kahtlused, kas ma suudan sinna ennast läbi murda, kas see üldse on võimalik."

Ka aasta esimene pool kulges suures pildis samamoodi. Aga siis saabus august ja kõik muutus. Algas koostöö treener Dmitri Tursunoviga. "Dmitri on selline hästi elav ja aktiivne, räägib väga palju. Eks see kohtumine oli selline… ma arvan, et üritad lihtsalt aimu saada teisest inimesest natukene," meenutas Kontaveit. "Ja tennise mõttes ka, et mis need asjad oleks, mille kallal üldse hakata tööd tegema või milleks mina valmis olenen. Ma arvan, et ta kompis seda maad natukene alguses."

"Minu jaoks küllaltki tähtis, et treeneri ei sekkuks liiga palju minu vabasse aega," jätkas jõululaupäeval 26-aastaseks saanud Kontaveit. "Ma arvan, et on tähtis, et on inimesel oma vaba aeg ja siis on see aeg, kus tehakse trenni ja nähakse vaeva. Ma usun, et olen juba piisavalt vana ja vastutustundlik inimene, et treener võib usaldada seda, et ma oma vabal ajal ei tee asju, mis turniiride ajal segaks minu mängimist."

"See treeneri ja mängija suhe selles mõttes ongi naljakas, et mina tõesti ju palkan ta endale, et tema mind siis piitsutaks. Ma arvan, mina ei võta seda sellise suhtena, et mina olen ülemus ja mina maksan talle palka, ta peab ütlema või tegema nii, nagu mina tahan. Ma saan aru, et mul on vaja, et keegi mind motiveeriks ja vahel… ma ei saa tihtipeale teha ainult neid asju, mis mulle on mugavad või mida mina tahan," arutles Kontaveit. "Ma saan aru, et mul on vaja selleks treenerit, kes tõesti siis sunnib mind vahel tegema asju, mida ma ei taha teha. Ma arvan, et mina ei võta seda suhet kui sellena, et mina oleks siis nagu ülemus, et mina maksan talle palka, vaid pigem tema ongi, et mind aidata ja tal on ju võimalus ka mitte seal olla, see on tema valik seda tööd teha. Selles mõttes ma arvan, et see on väga tähtis, et ma teadvustan endale seda, et ma pean tänulik olema, et tema on nõus mind aitama ja et ma usaldan teda ja tema neid meetodeid, siis kuidas tema leiab, et mina saaksin paremaks."

"Mulle on meeldinud alati mõelda neid asju kuidagi nii raskeks ja suureks pingutuseks, siis tema aitab neid asju kuidagi lihtsamalt võtta," lisas Kontaveit.

Asjad hakkasid liikuma ülesmäge ja kiirusel, mis kõiki hämmastama pani. Neli järjestikust turniirivõitu, mis viisid Kontaveidi WTA finaalturniirile – parimatest parimate hulka. Aastalõputurniiri finaalis tuli küll kaotus, mis aga Anett Kontaveidi erakordset tõusu ei varjuta.

Kontaveit särab publiku ees, ka kaotuste korral on väliselt asjad justkui muredeta. Igaühel meist on oma moodus keerulistes olukordades hakkama saamiseks. "Mulle tegelikult tihtipeale meeldib head nägu teha ka siis, kui mul on väga raske. Ja siis üksinda neid asju läbi elada," muheles Kontaveit. "Ja kui mul on kõik jälle hästi, siis ma võin rääkida nendest asjadest, nendest hetkedest, kui mul oli raske ja kui mul võib-olla ei läinud kõik päris nii, nagu ma tahtsin. Aga ma arvan, et need rasked hetked on paratamatult kõigi inimeste elus ja igaüks tuleb nendega toime nii hästi kui ta suudab. Aga jah, mul on selline komme võib-olla väga vähestele inimestele – kui üldse – rääkida, et mul on midagi kehvasti."

"Nüüd on mu suured unistused muutunud. Kui enne oli esikümme üks suuremaid unistusi, siis nüüd on minu unistus suure slämmi turniir võita. Kuigi see unistus on ka kogu aeg olnud, aga see võib-olla ei ole enne kuidagi reaalsena tundunud," tunnistas Kontaveit. "Nüüd on see minu kõige suurem unistus. Ma arvan, et väga tähtis on selle juures selliseid vahe-eesmärke seada ja et need oleksid kindlasti just arenemisprotsessiga seotud, et mitte jääda kinni sellesse tulemuse ootamisse."

"Minu jaoks on alati olnud tähtis olla see, kes ma olen, olenemata edetabelikohast või millestki muust. Ma usun, et see on mingi asi, mis mul tuleb küllaltki hästi välja," mõtiskles Kontaveit. "Arvan, et ma olen küllaltki kahe jalaga maa peal ja see, mis edetabelikohal sa oled või kui palju teenid, ei tee sind kuidagi kellestki teisest paremaks."