Sellel nädalal käivitas ühe noore naise, ühe jalgpalluri seni rääkimata lugu laiema ühiskondliku debati. See debatt kogus lumepallina hoogu ja näitas meile, et see probleem on palju laiem, kui me seni oleme arvanud. Kuidas märgata, kuidas ennetada, kuidas abi otsida - ja teha seda ka aastaid hiljem?

Nõmme Kalju treener Getulio Aurelio Fredo juhtum tabas Eesti avalikkust šokina - Mia Belle Trisna süüdistuste järgi kuritarvitas toona 54-aastane treener teda 14-aastasena, treeneri sõnul oli neil neiuga seitsme aasta pikkune suhe. Jalgpalliliit algatas distsiplinaaruurimise, praeguseks on Fredot karistatud tähtajatu jalgpallis tegutsemise keeluga ning algatatud kahe teise juhtumi asjus kriminaalmenetlus. Ent võib arvata, et see kõik on vaid jäämäe veepealne osa ja millegi sarnasega on Eestis kokku puutunud paljud naised.

"Ma tean seda tunnet. Ja see on hirm. Ja see ongi selline liikumatus ja kui see hetk tuli, ega ma ei mäleta, mida treener rääkis... Ma mäletan, mida ta rääkis enne, aga sel hetkel ma ei mäleta, mida treener pärast rääkis," meenutab treener ja kehalise kasvatuse õpetaja Janne Schasmin.

Janne Schasminiga juhtus sarnane lugu teismelisena spordilaagris. Tänaseks seda treenerit enam elavate kirjas ei ole ja kogenud korvpallitreener ise vana traumat enam üle ei ela. Tema hakkas probleemi endale teadvustama paar aastat tagasi, kui treeneritele korraldati vastavasisuline koolitus.

"Ma olen väga tänulik, et treeneritele selline koolitus tehti, sest esimene mõte treenerina on ju selline, et oi ei, meie töös selliseid asju ei ole. Ma ei ole märganud, ma ei ole teinud ja ma ise tean, et ma seda ei tee. Kui see asi sai läbi, siis minu enda jaoks tuli välja selline teadmine, et appi... Ma olen ise olnud sellises olukorras. Mul on olnud see seitse minutit ja ma tean täpselt, mida see 14-15-aastane tundis. See ongi see koht, kus on vaja ennetust. Kui mulle oleks räägitud niimoodi nagu mina praegu oma tütrele, et ma tean, mis selle hirmu, mis selle liikumatuse ja selle aukartusega peab tegema."

Politseinik ja jalgpallur Maarja Punak arvab samuti, et probleem on suurem kui pealtnäha paistab - isegi kui küsimus pole otseselt seksuaalses väärkohtlemises, vaid sügavalt ebaeetilistes juhtumites. Tal on endal kogemus, kui olid oma jalgpallivõistkonnaga koos teise naiskonnaga riietusruumis riideid vahetamas, kui teise naiskonna treener sisse astus.

"Ma ütlesin, et vabandust, te peate lahkuma, siin ju naisterahvad vahetavad riideid, mille peale treener ütles, et aga ma ei vaata teid, ma vaatan ainult enda võistkonda, kes olid noored tüdrukud samamoodi riideid vahetamas," meenutab Punak. "Ja tol hetkel ma läksingi korraldajate juurde ja ütlesin, et see ei ole okei, et nii ei saa tulla meestreener sellisesse olukorda, kus on ka teised noored, pluss siis see, et mina ei kujutaks ette, et klubis oleks lubatud see, et treener riiete vahetamise ajal on noortega ühes ruumis. See ei ole okei."

Sotsiaalkindlustusameti lastekaitsega tegelevate töötajate poole on viimasel nädalal pöördutud just Mia Belle juhtumist tõukuvalt rohkem kui varem.

"Jah, ja tegelikult ma peaks ütlema, et meil on hea meel. Kurb on öelda niimoodi, aga see teadmine, et väga suur osa lastest on seksuaalselt väärkoheldud ja see on väga väga varjatud," tõdeb sotsiaalkindlustusameti lastemajateenuse juht Anna Frank-Viron.

"Sellised avalikud esinemised ja see teema aktuaalsus süstib julgust lastele ja ka täiskasvanutele, et pöörduda selle murega - ükskõik kas siis politsei poole või siis on see pöördumine abi saamiseks. Ei ole kunagi hilja. Mia Belle lugu on üldse selline hästi väärtuslik kõikide teiste ohvrite ja kannatanute jaoks, sest see annab neile julgust ka pöörduda ja just abi saamiseks. Alati kõik ei tahagi pöörduda politseisse, eriti täiskasvanud."

Abi saab lisaks politsei hädaabinumbrile otsida ka lasteabi või lastemaja kontakttelefonidelt, meiliaadressilt või hoopis lasteabi koduleheküljelt, kus on võimalik ka veebivestlust pidada, mis on just noorte jaoks eelistatuim viis.
Ent oluline on ka ennetustöö ja selles osas rõhutab politseinik Punak, on justiitsministeerium juba suure töö ära teinud programmiga laste turvalisuse jaoks. Ta julgustab klubisid sellest rohkem kinni haarama.

"Kõik need reeglid tuleb selleks paika panna, et ennetada. Loomulikult me ei saa kõiki juhtumeid ära hoida, aga tasub klubidel ja üldse organisatsioonidel üle vaadata, mida on justiitsministeerium enda lehele välja toonud, pluss siis kõige lihtsam eetikakoodeks - tegelikult, täiskasvanud inimene ja laps, et siin juba on probleemikoht."

Janne Schasmin rõhutab üldse vaimse heaolu tähtsust nii treeningutel kui suhtluses. Treenerid ei peaks kartma ka sellel teemal rääkida.

"Kui saame ühe laua taha, siis väga olulised on ka lapsevanemad. Tuleb kaasata lapsi ja noori, saamaks aru, kuidas saame nendest asjadest ühtemoodi aru. Kui saame sealt minna edasi, siis see on üks suur-suur samm just selle ennetamise poole peal, mis on oluline. Ühene süüdistamine, ühene kellegi maha trampimine hetkel ei aita. Peame ise olema selles mõttes ennetavamad, märkavamad, julgemad."

OTSI ABI:
Hädaabinumber 112
Lasteabi 116 111
Lastemaja 5854 5498
E-mail: [email protected]
Online-vestlus: www.lasteabi.ee

Loe lisaks, kuidas käituda, kui keegi räägib teile ahistamisest.