Nool on kolme lapse isa ja tunnistas, et isadepäeval neil kodus erilisi traditsioone pole. "Kui lapsed on veel väikesed, siis keegi teeb kaardi ja keegi toob koogi, aga üldiselt on selline lihtne isadepäev. Ei ole midagi traditsioonilist," rääkis Nool, kelle sõnul on tal peale sportlaskarjääri pere jaoks oluliselt rohkem aega.

"Kui sa professionaalsel tasemel sporti teed, siis teed sa seda iseenda jaoks ja kui sa oled täiskasvanud inimene ning lapsed on suured, siis sa elad elu pere jaoks, teiste jaoks," mõtiskles Nool. "Kui mu poisid olid oluliselt väiksemad, siis mulle meeldis käia väga vaatamas, kuidas nad trenni teevad ja võistlevad. See on meeldiv hobi. Lisaks näed, kuidas nad arenevad."

Nool sai lapsepõlves palju iseseisvalt ringi mütata ja õues oli justkui vabadus. "Ma elasin Võrus Leegioni tänaval ja meil oli Tamula järve äärde umbes 300 meetrit. Läksime järve äärde ja õppisime sõpradega ise ujuma. Mul ei tule ühtki korda meelde, et ma oleks ema või isaga kunagi seal järve ääres käinud. Tol ajal andsid vanemad lastele palju iseseisvust ja otsustamisõigust. Lasteaia viimases rühmas kauplesin ka endale välja tõendi, et saaksin ise koju tulla. Loomulikult oli liiklus siis Võru linnas oluliselt väiksem. Põnev aeg, lastel oli iseseisvust ja vanematel oli julgust anda lastele vabadust. Vaatan ka oma laste pealt, et neile meeldib esimeses või teises klassis minna iseseisvalt kooli. Nad tunnevad nii ennast palju rohkem täiskasvanuna. Nad arenevad nii positiivses mõttes palju rohkem, kui nad saavad ise minna. Vanematena teeme tihti siin karuteene. Tahame neid algul ise viia ja hiljem, kui tahaks, et nad ise käiks, siis nad tihti enam ei viitsi."

Lapsepõlves oli Noole kodus kasutusel ka kõva tööeetika. "Tol ajal käis see elu juurde, et suvel pidi tegema talveks puid ja need tuli riita saada. Töö tuli ära teha ning kuna vanemad käisid kellast kellani tööl, siis laste peal olid paljud kodused tööd. Praegu on keskküte, nõudepesumasinad jne, see on võtnud paljud tavaliste tööde tegemiste kohustused ära. Maal üritan oma lapsi ikka panna tööd tegema, et see töötegemise harjumus neile sisse jääks. Praegusel hetkel paneme väga palju rõhku haridusele ja kõigele sellele muule seal taga, aga eluks üheks läbilöömise tingimuseks on töötegemise harjumus ja rutiinitaluvus. Seda peaks kõike õpetama just lapsepõlves," ütles Nool.

"Minu esimene sportlik treening oli võrkpall, kuid minu iseloom ja füüsilised eeldused ei läinud tol ajal võrkpalliga kokku. Ma olin hästi pisike ja see ühe koha peal seismine ei klappinud mulle väga hästi ning siis läksingi spordikoolis kõrvalosakonda ehk kergejõustikusse ja sinna ma jäingi," rääkis Nool. "Ma tulin Tallinnasse 13-aastasena. Ma just väga gigantne sportlane ei olnud, klassivennad olid päris suured mu kõrval. Kuidagi samm-sammult tuli see ja kõik mu lapsed on samuti suhteliselt hilise arenguga. Spordis ongi nii, et inimesed on erineva bioloogilise arenguga. Me tihti vaatame vanuselist arengut, aga mõni 16-aastane on bioloogiliselt 18-aastane ja mõni 16-aastane on bioloogiliselt 14-aastane. Praegu on naljakas, kui vaatan oma 8.-9. klassi teivashüppe tulemusi ning praegu hüppavad palju nooremad samu tulemusi."