Tagasi Eestisse jõudnuna avaldas talle enim muljet vastuvõtt kohe lennujaamas. "Mis mulle fantastilise mulje jättis, oli TPI meeskoor ja selle laul - see oli südamlik lennujaamas. See oli võimas värk!" meenutas Nool ETV saates "Ringvaade".

"Siis said aru, et miski on korda läinud. Varem olid ka inimesed tulnud lennujaamas vastu ja mul ju medaleid oli saavutatud küll, aga meeskoori laul ja kõik see oli täiesti pidulik ja võimas."

Sportlaskarjäär on teadagi lühike ja oreool siiski kaob. "See on ju elu paratamatus, et tippsportlane on aupaistel ja kui läheb ära, siis peab natuke vaatama, millega elus tegeleb. See aupaiste langus on täiesti normaalne ja käib elu juurde."

"Enamik sportlasi peaks arvestama, et sport on väga lühike osa sinu elust. Mõnel on ta küll pikem, mul oli suhteliselt pikk. Õnnestus osaleda neljadel olümpiamängudel. Ma arvan, et see on üle maailma paljude sportlaste väljakutse ja enda leidmine pärast spordikarjääri."

"Spordikarjääri jooksul tead väga hästi, et sul on plaan, teed selle järgi ja järsku ei ole enam midagi," jätkas Nool. "Mõni leiab end kiiremini, mõni natuke hiljem. Ja on muidugi traagilisi näiteid ka, kus inimesed jäävad elu hammasrataste vahele. Aga see on igas valdkonnas samamoodi."

Oma olümpiamedalit hoiab Nool kodus seifis. "Ta oli aastaid spordimuuseumis ja praegu on kodus. Aga sellist traditsiooni, et olümpiavõidu aastapäeval võtaks välja, ei ole veel teinud. Äkki hakkan tegema? Ei tea!" muheles ta.