Heino Enden: tippu jõudmine pole nii raske, kui sinna püsima jäämine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Heino Enden
Heino Enden Autor/allikas: ERR

Eesti korvpall peab sel aastal, täpsemalt eesoleval nädalavahetusel, oma 100. aasta juubelit. Selle aja jooksul on kodukamaral kasvanud suur hulk andekaid ja töökaid korvpallureid. Üks silmapaistvamaid mängijaid, kes selle 100 aasta jooksul siin sirgunud, on kindlasti Heino Enden. Mees, kelle auhinnakapist leiame maailmameistrivõistluste kuldmedali ja täiskomplekti Euroopa meistrivõistluste medaleid, ei jäta oma laialdasi korvpalliteadmisi vaid enda teada.

Heino Enden on oma ütlemistes aus ja otsekohene. Kui näeb võimalust, siis kiidab, kui näeb puudusi, siis osutab neile. Intervjuus Eesti Korvpalliliidule räägib Enden, kuidas ta jõudis oma armastatud ala juurde ja mis takistus oleks äärepealt kõik nurjanud. Samuti heidab ta valgust väga edukale karjäärile Moskva AKSK-s (edaspidi CSKA) ja Nõukogude Liidu koondises. Pärast mängijakarjääri ka koondiselootsina tegutsenud mees arutleb korvpalli filosoofiast laiemalt, millest kõrva taha on üht-teist panna meil kõigil.

Alustame Sinu lapsepõlvest. Kas võib öelda, et vanemate poolt oli ette määratud, et Sinust saab korvpallur?

Ei olnud vanemate poolt määratud. Eks nad mõlemad mängisid korvpalli ja kui mina sündisin, oli isa kohtunik ja juuniorite ning naiskonna treener, kus mängis ka Helle Pihlak, kes pärast kandis perekonnanime Meri. Ma olin laagrites ja trennides pidevalt kaasas. Ka Kloogal toimunud TPI laagris, kui [Jaak] Salumets ja (Anatoli) Krikun olid veel noorteklassis. Magasin isegi mängijatega ühes toas. Suvel vanavanemate juures mängisin ka kossu, aga korvpallitrenni läksin pärast seda, kui Jaanus Levkoi tuli teises klassis 44. keskkooli ja kutsus poisid trenni. Samal ajal käisin veel lauatennise trennis, mida juhtis Aivar Kuusmaa ämm. Sellele lisaks käisin veel ujumas ja taheti võtta igale poole mujale ka, näiteks suusatama ja kergejõustikku, aga aega ei jätkunud kõige jaoks. Mingil hetkel pidin valiku tegema ja kuna korvpall oli kõige emotsionaalsem mäng, siis jäin selle ala peale.

Ja siis õrnas eas tuli Sul kolmeaastane paus sporditegemisse?

Jah, see tuli ootamatult. Ütleme, et esimesed aastad kuni umbes pool aastat enne pausi olin ma omavanuste koondises, aga seal olid sellised poisid juba ees nagu Jüri Neissaar ja Enn Tull, kes olid ikka kõvad mängumehed. Olin oma spordikoolis ikka pigem selline tavaline reamängija. Ja siis 1974. aastal avastati mul tuberkuloos. Arstid ütlesid, et aasta tuleb kõrval olla. Olin selle aasta Kadriorus Poska tänavas asuvas haiglas. Sain suveks koju, aga sügisel pidin ikkagi Tartusse sanatoorium-keskkooli minema. Seal olin veel kaks kooliaastat.

Kuidas Su sporti tagasitulek nii võimsaks osutus, et reamängijast otse Kalevisse läksid?

Seda tuleb vanajumala käest küsida, kes ilmselt kuidagimoodi soosis mind. Valdu Suurkask ütles, et tema vaatas ka, et olin pildil olemas ja mingi hetk kadusin täiesti ära ja järgmisel hetkel olin hoobilt Kalevis. Esimesel aastal tegin haiglas salaja mingeid harjutusi, aga kui märgati, sain vastu päid ja jalgu, nii et suurt trenni ma ei teinud. Tartus oldud ajal mängisin veidi võrkpalli. 1977. aasta jaanuaris kohtusin juhuslikult Levkoiga ja ta ütles, et neil on A-klassi mängud Tartus tulemas ning järsku mul lubatakse mängida, saaks vana koosseisu viimast korda kokku. Läksin küsima ja saingi loa. Need mängud olid minu mäletamist mööda märtsis, nii et küsisin juba jaanuaris Tartu Spordikoolis, kas võin seal aeg-ajalt viskamas käia. Arne Laos lubas mul seal otsakorvi palli visata. Selleks ajaks olin ma juba korvpalli mänginud, sest mu matemaatikaõpetaja Toomas Reinart kutsus mind mängima Tartu Tervishoiutöötajate meeskonda. Nendega käisin üks kuni kaks korda kuus mängimas. Sain ennast siis natuke liigutada. Aitas kindlasti ka see, et haiglas veedetud ajal viskasin kõvasti pikkust juurde. Märtsis võitsime Eesti meistrivõistlused ära. Mina ja kadunud Heiki Spitz, kes oli meie vanuseklassi superstaar, visates tavaliselt umbes 40 punkti mängus, saime oma meeskondade parimatena auhinnaks mingisugused klaasid.

Umbes kuu aega hiljem toimus sealsamas Tartus Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste alagrupiturniir ja Eestit esindas TSIK, kelle peatreeneriks oli Märt Kermon. Mulle tuli ootamatult kutse, et nad tahaksid mind nende rivistusse mängima. Mul läks seal hästi, sest pärast turniiri tuli August Sokk uurima, kas tervis lubab mul mängida. Sain juunis kopsuhaiglast välja ja juulis pidas Kloogarannas Heino Krevald pikkade ja andekate laagrit. Mängisime seal jalgpalli ja jooksime ning augustis läksin Pärnusse Kalevi laagrisse. Seal nägin, et saan hakkama küll. Kuidas see kõik nii kiiresti läks, ei oska mina küll vastata. Võib-olla anti haiglas nii häid tablette (naerab).

Vaadates NSVL-i mängude tulemusi suurturniiridel, jäävad silma ülisuured võidud. Kas nende võitude tõttu oli mängijatel veidi raskem end ka motiveerida?

See oligi mõnikord uinutav. Näiteks 1983. aasta EM-il, kui poolfinaalis Hispaanialt tappa saime. Okei, seal oli oma süü ka Gomelskil, kes hoidis (Valdis) Valtersit liiga pikalt väljakul, kuigi viimane uhas kõvasti mööda. Võib olla mõjutas see veidi, et 1981. aastal valiti Valters Euroopa parimaks mängijaks, aga kohati oli ta mäng ebastabiilne. Gomelski võttis ta liiga hilja välja ja saime napilt tappa selle mängu. Oma viga tunnistas Gomelski ise ka hiljem. Kolmanda koha mängus võitsime Hollandit jälle 40 punktiga. Need suurelt võidetud alagrupimängud tekitavad alateadvuses ikkagi rahulolu ja lõpuks pole sa 100-protsendiliselt valmis korralikumaks madinaks.

1987. aasta EM oli vist selle musternäide?

Sellega käis kaasas üks suur vandenõuteooria. Finaalturniir toimus Kreekas ja finaalis mängisime kreeklaste vastu. Mängu ajal me mängijatega omavahel mõtlesime, et Gomelski mängitab meid kole imelikult. Pärast mängu ütles (Vladas) Garastas (aastatel 1989-91 NSVL-i peatreener avalikult, et Gomelski müüs selle finaali maha. Teooriaid ja arvamusi võib olla igasuguseid, aga imelik oli küll, kui vaadata kasvõi seda, kes kattis selles mängus [Nikos] Galist (viskas finaalis 40 punkti). Mitte meie parimad kaitsjad. Elus on ikka nii, et mis on juhtunud, seda pole mõtet taga nutta. Alguses oli banketil küll kurb tunne, kuna olime teistest, ka Kreekast, kõvasti üle. Mina aga mõtlen ikka positiivselt - mul oli kollektsioonist just EM-hõbe puudu, nii et mul oli kõik okei, sain täiskomplekti.

Kindlasti oled kursis Eesti koondise praeguste tegemistega. Kas nõustud hetkel üsna laialt leviva arvamusega, et see punt mängijaid võib olla Eesti järgmine kuldne generatsioon?

Võib olla ja võib ka mitte olla. Kui neid mängijaid vaatan, siis andekaid ja paljulubavaid noori seal on. Aga tulemust näitaks see, kui nad suudaksid Euroopa keskmisest kõrgemal mängida ja seda taset stabiilselt hoida. Nagu olid omal ajal Tomson, Tammiste, Krikun, Lipso ja neid aitasid [Jaan] Lentsius, [Kalle] Ilves ja teised. Kui selline seltskond satub kokku ja neil loksuvad rollid ja egod paika, siis võib tulla küll. Aga sinna läheb aega, et ennast tõestada. Tippu jõudmine pole nii raske, kui sinna püsima jäämine. Stabiilsus on see, mis loeb. Praegu lähevad Eesti noored Ameerika ülikoolidesse, mis on iseenesest tore, aga see ei garanteeri, et sealt tulevad kohe tegijad. Kõik mängijad, keda ma tean, kes on Ameerika ülikoolidest tagasi tulnud – näiteks Tanel Tein, Leho Kraav, Ardo Ärmpalu, Janari Jõesaar –, pole lombi taga kuhugi liikunud ja hakkavad siin uuesti arenema. Vaata, kui kaua läks Jõesaarel aega enne, kui ta jõudis mingile tasemele. Pärast Ameerikast naasmist ei mahtunud ta 25 Eesti koondise kandidaadi hulka. Usun, et sinna tuleks minna palju küpsemas eas. Ma pole kunagi pidanud midagi ka NBA-st. See on liiga individuaalsetele oskustele üles ehitatud. Kuulun samasse paati [Šarunas] Jašikeviciuse, [Željko] Obradovici ja [Dušan] Ivkoviciga, kes ütlevad, et päris korvpalli mängitakse ikka Euroopas.

Loe täispikka intervjuud Eesti Korvpalliliidu kodulehelt.

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: