Peeter Vahtra: treeneritöö on palju muudki, kui vaid saalides juhendamine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Peeter Vahtra töötas 17 aastat Audentese Spordigümnaasiumis, kus treenis noori võrkpallinaisi. Varasemalt on ta juhendanud ka soomlannasid.

"Olid äärmiselt toredad ja töökad aastad. Südamega tegin," ütles 17-aastase perioodi Audentese Spordigümnaasiumi neidude võrkpalli osakonna pealikuna lõpetanud Vahtra intervjuus ERR-ile. Teatepulga võttis seejuures üle Andrei Ojamets. "Olen spordimaailmas nii palju ringi liikunud ning selliste vahetustega peab arvestama ja rahul olema. Andreil on palju kogemusi naiste ja meestega. Viis noort kuuluvad just välja valitud rahvusnaiskonna koondise kandidaatide hulka."

Kuidas on võrkpall aastate jooksul muutunud? "Eks võrkpall nagu muu elugi läheb kogu aeg edasi. See läheb mitmekülgsemaks, füüsilisemaks, tugevamaks, ja võimsamaks," arutles Vahtra. "Kui vaatame siin tipptaset, kes olid huvitatud, nägid meie koondist EM-finaalturniiril mängimas, siis kohati on nagu meeste mäng – võimas, kiire, ilus!"

Vahtra tunnistab, et eelkõige on Eesti võrkpallile vaja pikki ja sihvakaid mängijaid, sest talle tundub, et kogu maailm kasvab kogu aeg kõrgustesse. Vahtra peab näiteks 2002-2003 sündinud koondist, kellega ta valmistus EM-valikmängudeks, üheks viimaste aegade perspektiivikamaks. "Selle aastakäiguga olen päris rahul ja isegi need, kes ei õppinud Audenteses, olid väga tihedalt seotud koondise programmiga ja olid alati kohal, kui oli vaja võistelda," rääkis Vahtra. "Ega see ei olegi alati koondise vaatevinklist ülitähtis, et mängija peab olema Audentesest. Kui ta osaleb palju koondise tegevuses ja on kohal, siis tähtsaim on lõpuks see, et ta jõuaks täiskasvanud naiste koondisesse mängima."

Väga kogenud treeneri sõnul ei tule Audentese spordigümnaasiumis teha vaid treeneri tööd saalides ja jõusaalides, vaid tegeleda tuleb ka mitmete spordiväliste teemadega. "Seal on mitmeid kohti, kus ma tunnen, et ma pean nende "suuremate ja väiksemate" laste eest hoolt kandma, nende kodudega suhtlema. Nad on ju väga paljud Tallinna õpilaskoju elama tulnud. Seal on nii palju asju, mille eest hoolt kanda," kinnitas Vahtra.

Kellest said aga Vahtra lemmikmängijad? "See on väga raske küsimus mulle. Kõik mängijad, kes on väga pühendunud, on südamelähedased. Ma ei tahaks praegu kedagi välja tuua. Me teame mängijaid, kes on jõudnud sportlikus mõttes sinna kõige kõrgemale, näiteks Kertu Laak, Anu Ennok ja Nette Peit, aga ma ei tõstaks lemmikuid selles mõttes esile. Kõik on toredad," ütles Vahtra.

Vahtra on töötanud kaheksa aastat ka Soomes Tamperes, kus on Audentese Spordigümnaasiumiga sarnane treeningkeskus. Vahtra sõnul on mõlemas koolis õppimise ja sportimise süsteem sama. "Ainult see vahe oli, et Soome naiste meistrivõistlustel ei osalenud me oma naiskonnaga. Tüdrukud mängisid oma koduklubide eest. Praegu on neil aga juba omaette võistkond," ütles Vahtra, kes ei ole hetkel kindel, mis tulevik toob. Küll aga kinnitas kogenud treener, et erinevaid mõtteid on juba välja käidud.

Lisaks hindas Vahtra kõrgelt Julija Mõnnakmäe tööd, kes aitas teda Audenteses treeningtöös. "See on suur asi kas olla üksi saalis või kui sul on abiks teine treener, eriti Julija puhul. Me tunneme üksteist väga kaua ning läbi ja lõhki. Mina tean teda ja tema teab minu soove. Temaga töö oli ideaalne, kerge oli temaga töötada," kinnitas Vahtra, kes näeb Mõnnakmäes fantastilist treenerit ka tulevikus.

Toimetaja: Liisi Alamaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: