Gianni (Cretu hüüdnimi – toim), nüüd on see tehtud – neli geimi, kaks ja pool tundi. Mis sa Eesti tiimist arvad?

Teadsime, et tuleb raske mäng, sest kõik tahavad Serbiat võita. Mäletan isegi praegu, kuidas mängisime Eestiga Serbia vastu kahel EM-il ja olime lähedal Serbia alistamisele. Ja see polnud praegune tiim, vaid siis olid seal superstaarid, kes mängisid parimates klubides. Teadsin, et see on avamäng ja selleks, et rütmi leida, läheb aega. Me ei mänginud ettevalmistusperioodil eriti kontrollmänge, meil oli ainult kaks kohtumist ja viimasest pidime loobuma, sest vastased olid haiged.

Alguses olime kergemate pallidega raskustes ja kui annad vastasele võimaluse kannul püsida, võib iga hetk midagi muutuda. See juhtus esimeses geimis ja ka teises geimis. Aga meil on mängijad, kes on tähtsatel hetkedel kindlad.

Kuidas sa võrdled praegust Eesti meeskonda selle ajaga, kui sina neid juhendasid?

See oli eriline tiim, mängisime kolmel EM-il ja kui õigesti mäletan, siis kahele neist pääses 16 meeskonda, mis polnud kerge. Viimane oli juba 24 meeskonnaga. See oli võistkond, kellel oli jõudu, aga samas ka iseloomu saavutada enamat. Ütlesin ka pressikonverentsil, et see oli võib-olla mu karjääri üks keerulisemaid ja emotsionaalsemaid hetki, kui Eestist lahkusin pärast 2019. aasta EM-i. Tol suvel sundisin kõiki viimase piirini ja üle piiri pingutama, sest teadsin, et võime enamat saavutada. Aga kõik plaanid alati ei toimi, meil oli kahel olulisel mängijal vigastus ja nad ei saanud sellisel tasemel mängida. Unistus kõrgele jõudmisest läks meil käest. Uskusime, kõik uskusime, et võiksime midagi erilist saavutada, aga meil polnud õnne. Täht oli vigastatud, Teppan oli vigastatud, Oliveril olid teised mõtted. Selline on elu.

Gianni, kas Eesti tiim üllatas sind selles mängus?

Teadsime, et nad võitlevad ja nad võtavad riske. Mitmetel hetkedel tekitasid nende riskimised meis ka peavalu, aga tegime ka ise rumalaid vigu tähtsatel hetkedel. Eesti võitles punktide eest kõvasti, servil tehti head tööd, kaitses mängiti hästi. Võib-olla saime kolmandas geimis natuke pahaseks, et mõned pallid tulid tagasi ja me ei suutnud rahu säilitada. Eesti vääris kolmandat geimi. Ja ka neljandas oli näha, et nad ei andnud alla, vaid mängisid punkt-punkti haaval ja uskusid lõpuni. Selline on alati olnud Eesti rahvuskoondise iseloom.