"Ma saan haarata, panna ära. Seda annab natuke ka sättida, et saan asendeid vastavalt vajadusele muuta. Kuidas see sündis? Alguses ühe väikse naljaga. Mul on suurepärane sponsor Toyota, kus ühel päeval viskasin jutu sees natuke nalja, et ma ei saa selfie't teha, peate mulle selleks käe tegema."

"See süütu väike naljake kasvas, kogus hoogu lumepallina mäest alla ja siin ma olen," jätkas parasportlane. "Võimaldati minna Rootsi Fillaueri firma juurde, kes siis spetsialiseerub proteesidele, eriti käe proteesidele ja seal nad selle mulle tegid."

Topkini sõnul oli ta käeproteeside olemasolust ka varem teadlik, aga mitte selliste. "Küll aga minu kokkupuude on olnud ainult kosmeetiliste käeproteesidega. See funktsionaalne, konksuga - ma ei teadnud, et sellist asja tehakse," tunnistas ta.

"Rootsi kogemus üllatas mind tohutult palju. Kui mul siin randme otsas on konksuke, mida saan avada, siis tegelikult on neid käelabasid sadu erinevaid. Absoluutselt kõikide asjade jaoks. On haamrilöömise käsi, jahipüssi käsi, golfikäsi - kõiksugused käed on olemas."

Kuidas sellist kätt juhtida? "See on üsna keeruline seletada. See on puht mehaaniline. Seljalihasega, natuke õlakehitamise liigutus. Ma pean küünarnuki lukku panema ja siis saan täpselt sama liigutusega konksu avada. See on korralik töö! Kole väsitav," tunnistas ta.

"Ausalt öeldes mingi nädal-poolteist tagasi proovisin sellega malet mängida. Väga hästi sain hakkama, kõik nupud said liigutatud. Aga järgmisel päeval oli selline tunne nagu oleksin teinud kõige hullema jõusaalitrenni oma elus. See on väga väsitav ja kurnav."

Aga proteesi on ta kasutanud vaid paar nädalat ja see on alles algus. "Aga mida rohkem ma seda kasutan, mida paremini oskan seda liigutada, seda vähem jõudu pean sisse panema. Alguses kogu keha jõuga liigutasin seda asja, aga vaikselt läheb kergemaks ja lihtsamaks."

"Mulle rõhutati proteesimeistrite poolt mitu korda, et see ei ole käsi, see on tööriist. Kui ma kasutan seda mingil eesmärgil, siis kasutan, aga kohe võtan ära ja pean ikka puhkama. See ei ole tegelikult väga lihtne."

Topkin usub, et pikemas perspektiivis parandab see elukvaliteeti. "Lühiajaliselt pigem vähe, aga pikemaajaliselt, kui saan mingid liigutused asendada proteesiga, siis kujutan ette, et see elukvaliteeti tõstab oluliselt," ütles ta.

"Kui tahan näiteks tuld põlema panema. Puusa kõrgusel. Praegu pean alla kummarduma, praegu panen käega hoobi pihta ja ei pea hullult painutama. See on küll väike asi, aga kõik need väiksed asjad loevad ja teevad mingisuguse muutuse."