"Meie spordialal tõesti on suurim hirm mitte võistlusärevus või sooritus, vaid pigem hirm selle ees, kui hästi ma ise välja vean meeskonna eest ja iseenda eest, kas ma suudan vaimselt olla niivõrd tugev, et pingutada nii palju see hetk, kui läheb tõeliselt raskeks ja sa oled alles 500 meetri peal. Distants on 2000 meetrit, arvutage ise," arutles Raja.

Ehk see mehhanism sõudja puhul toimib umbes niimoodi, et mitte keha ei anna alla, vaid ikkagi mõistus paneb n-ö käe vahele? "Jah, seal on vastuolu, et keha annab signaali ajule, et aeg on lõpetada, kõik näitajad on punases, mis tähendab siis, et kuhjunud on palju laktaati, laktaat tekitab olukorra, kus ei ole lihastes hapnikku, siis mingid retseptorid mõõdavad seda aistinguna, söödavad selle ajule ette ja ütlevad, et see on hästi valus, sa ei taha siin olla ja see ei lõpe sulle suures pildis hästi, võta mõistus pähe. Ja siis on sinus nagu kaks isiksust," selgitas Raja. "Üks ütleb, et sa eirad seda – ei, ma tean, et ma olen võimeline siit edasi pingutama. Ja siis teine pool on, et duell käib, et äkki ikkagi pingutad üle, äkki sa ikkagi jõua, äkki sa kukud siit ära? Seal see mäng käib kogu aeg, keha tegelikult veel veaks välja, aga mõistus või need signaalid, mida keha annab ajule, tihtilugu on see moment, kus sa pead olema valmis selle jaoks, et see tuleb ja see tuleb päris vara ja sa pead uskuma, et me meeskonnana kestame ära ja natuke rohkem kui konkurendid."

Küsimusele, kas ta teadis seda kõike, kui hakkas sõudmisega tegelema, vastas Poolak: "Selles mõttes ma ei teadnud, aga olen alati olnud selline, et kui mul miski ei tule hästi välja, siis natuke nagu ajab närvi. Ma tahan midagi, mis ma siis teen, hästi teha. Ma arvan, et see natuke ongi nii kaugele selle asja viinud, et ma nüüd neljapaadi koosseisus olümpiamängudel sõidan."

Mis lootustega Eesti paatkond olümpiamängudele läheb? "No kui ma meeskonda vaatan ja ma nendega räägin, siis vähemat ma nende silmist ja olekust välja ei suuda lugeda, kui et jäetakse ruumi selleks, et kõik on võimalik," sõnas Raja. "Samal ajal, olles piisavalt kahe jalaga maa peal, ainuke asi, mis me saame teha, on see, mida me saame kontrollida, on see, et me võimalikult hästi suudame keskenduda sellele, mida me oleme need aastad treeninud. Ja siis tasub loota väikesele imele, ilmale, eufoorialainele, mingisuguse maagiale, mis sõudmises aeg-ajalt juhtub, et ei võida ainult tugevad, vaid võidab n-ö visa hing. Seal on väike mänguruum, ma arvan."

Neljapaat on sel suvel ka parasjagu ehmatusi üle elanud, sest enne jaane murdis Raja rattatreeningul kukkudes käeluu, lisaks tabas teda juuli alguses viirushaigus. Aga milline on seis praegu? "Ma olen väga heas seisus. Täitsa rahulikult, käsi südamel, võin seda öelda," kinnitas Raja. "Haige käsi on lasknud mul tegelikult treeninguid praktiliselt sajaprotsendiliselt täita, välja arvatud, et ma nüüd kolm nädalat ei istunud neljapaadis, aga tõmbasin numbreid ergomeetri peal, sõitsin rattatrenažööri, sain teha jõusaali. Seda sõudeliigutust olen teinud aastaid rohkem kui 20, see on lihtsalt nii käe sees, et kui ma nüüd nädala alguses istusin paati, siis oli seis parem, kui oleks võinud arvata või kui ma viimati mäletasin."

"See meeskonna mobiliseerimine, selline hea emotsioon, et samad mehed jälle koos ja asjad toimivad, käsi ei sega seda, et ma saan täiel maksimaalsel võimekusel pingutada. Ja viirus sinna kõrvale tegelikult oli nagu väike niisugune mõttemäng või niisugune vaimumäng või proovilepanek veel omakorda, et noh, kuidas see võimalik on, et ta nüüd veel tuli, aga ta tuli," nentis Raja. "Kaks, kolm päeva oli palavikku, neli-viis päeva ei teinud treeningut. Tegelikult ma puhkasin keha väga hästi välja, sest ma olen ju meister selles, et pigem teha rohkem kui vähem. Ju siis oli tarvis korraks võtta mõned päevad puhkust."

Teekond Pariisi olümpiale on olnud suhteliselt sarnane Tokyo olümpiamängudega, kuhu jõuti samuti läbi viimase kvalifikatsioonivõistluse ja siis tuli lühikese ajaga kaks korda vormikõvera tippu sihtida. "Hetkel meil on kaks vana liiget, mina ja Tõnu, kes ei taha võib-olla hooaja jooksul liiga palju võistelda, mis sööb ära selle vormikõvera võimekuse. Meil on kaks nooremat liiget, kelle jaoks tegelikult, ma arvan, ei oma see mingit tähtsust. Nemad lähevad terve suve jooksul kogu aeg ainult paremaks," mõtiskles Raja. "Kindlasti me olemegi nüüd ka vähem võistelnud. Aga jah, teekonnad olnud tõesti nii. Kui enne Tokyot öeldi, et te peate nõelasilmast läbi pugema, siis seekord oli vaja nõel otsida, sinna auk teha ja sealt läbi pugema hakata. Täpselt nii see teekond ka mulle tundus. Ja selles vaates ma liiga palju sinna rõhku ei paneks. Me oleme teinud nii maksimaalselt hea plaani, meil on see Tokyo kogemus, me oleme suutnud seda korrigeerida ja ma tunnen, et see kehavärskus, energia ja vaim on isegi paremas kohas, kui oli Tokyo aastal. Ja võistlused on Euroopas, rohkem käe-jala juures ja, ma ütlen, meil on kaks meest, kelle jaoks ei ole vahet, mitu võistlust me ette teeme, nad lihtsalt ei väsi ära."

"Räägib tõsijuttu, olen täitsa nõus," ütles Poolak. "Vahepeal, peale seda olümpiakvalifikatsiooni regatti oli natuke selline tunne, et vaim on väsinud. Ma arvan, see ongi selline, et sa mitu aastat treenid selle nimel, et sinna olümpiale jõuda ja siis sa korraga järsku täidad selle eesmärgi, siis tekib hetkeks selline tühi tunne, selles mõttes pead hakkama uuesti mingeid eesmärke seadma. Aga see läks nagu nädalaga mööda, nüüd on tulnud selline uus värskus sisse ja ma arvan, et selle vormikõvera ajastamisega ei ole probleemi. Pigem ongi see, et oled uuesti valmis samamoodi võitlema, nagu me võitlesime ka seal Luzernis selle pileti nimel."

Neljapaadi liikmed sõidavad Pariisi laupäeval, täpselt nädal enne enda eelsõitu. "Minu arust on väga hea aeg. Tegime sellise kolme-neljapäevase väga tugeva tsükli, tegime väga tugevad treeningud võistlussõidu kiirusega, lõike sõitsime rohkem kui tavaliselt ja kauem kui tavaliselt. Hetkel tunnen end mõnusasti, kaks-kolm päeva võtta kergemalt, teha kergemaid treeninguid, sõita olümpiakülla, elada olümpiaellu sisse, tutvuda kanaliga," arutles Raja. "Minu arust me oleme heas kohas. Ma ei tea, kuidas Johann ennast tunneb, kas kerib ja loeb tunde ja päevasid ka. Enne kvalifikatsiooni oli tõesti pinge väga kõrgel – poodiumil oli kaks kohta, sa pidid seal kahe koha peal olema ja kui ei, siis oli hooaeg läbi, unistuste purunemise võistlus. Praegu ma tunnen ennast suhteliselt kindlalt ja mugavalt."

"Praegu pigem on selline tunne, et pigem naudime seda perioodi. Meil oli esmaspäevast eilseni väike treeninglaager Viljandis, seal Allar istus esimest korda paati ja siis oli tunda, et kõik mehed tahavad võimalikult kiiresti seda tunnet uuesti kätte saada ja töötame ühise eesmärgi nimel. Väga mõnus periood oli, isegi need treeningud. Olid küll rasked, aga see on mõnus aeg praegu," nõustus Poolak.