Tõkkejooksu finaali lõpusirgel kukkus Rasmus Mägi, mis oli eestlaste jaoks kindlasti jooksu kõige olulisem hetk, aga rahvusvahelise telepildi tootja pidi lähtuma teistest väärtustest. Nii ei saanud ka Miil pöörata üleliia tähelepanu kõrval istunud peahoiataja Juhan Kilumetsa reaktsioonile.

"Juhan muidugi kõrval ütles, et "Rasmus kukkus! Rasmus kukkus!", aga meie jaoks üks hetk see, mis jooksurajal toimub, ei oma rahvusi, lippe ega midagi muud," muljetas Miil intervjuus R2 hommikuprogrammile. "Seal on sportlased, kes jooksevad. Seal on favoriidid. Aga ma pean sellesse suhestuma kui täiesti erapooletu. Keegi kukkus, aga keegi võidab! Keskendusime rohkem neile, kes võitsid."

"Kuna 400 meetri tõkkejooks on selline, et seal ei ole aega tagasi vaadata, siis vaatad rohkem seda, kes võidab," jätkas ta. "Muidugi pöördusime tagasi, kui oli finišeeritud, aga eraldi ei saa sellele suurt tähelepanu pöörata."

Maailma pilgud olid 400 meetri tõkkejooksu parematest aga veelgi enam suunatud 100 meetri jooksule. "Eks väljakutse oli kogu see üheksa päeva, aga kõige suurem ja kõige pingelisem, mis südame põksuma pani, oli meeste 100 meetri finaal," tunnistas Miil. "Me kõik teadsime, et see on mitte ainult kergejõustiku, vaid kogu olümpia üks tipphetkedest. Vaatajanumbrid on ikkagi kosmilised. Pinge oli enne kindlasti väga suur."

"Eks me püüdsime selle pingega toime tulla ja tundub, et enam-vähem ka tulime," lausus režissöör. "Selles jooksus meie poolt ühtki arvestatavat kala sisse ei tulnud ja tundub, et tellija jäi päris rahule."

"Meie otsene ülemus on Yleisradio ehk soomlased. Nende poolt tuli esimene tagasiside, kes kõik pigem kiitsid. Ülevalt on OBS ehk kogu olümpiaülekannete poolt vastutav organisatsioon. Nende kõige suurem ja parem kiitus oli see, et kuskil lõpupäevadel ütlesid, et osa meie ülekannetest võiks tulevikus võtta referentsiks, mismoodi spordiülekandeid tegema peab."

Miili rõõmustab, et suuri apsakaid õnnestus vältida. "Meil ei läinud midagi arvestatavat pekki. Kui mõelda, kui palju eetris olime - hommikused sessioonid kümnest üheni ja õhtused kuuest kümneni - neid tunde kogunes päris palju. Väikseid näpukaid... ei ole võimalik, et neid üldse ei tule, sest see on nii massiivne produktsioon. Aga tõsiseltvõetavat asja ma ei oska nimetada. Meil ei juhtunud."

Kui olümpiamängudel on režissöör oldud, siis kuhu veel edasi? "Eks neid olümpiaid tuleb veel ja unistada tuleb muidugi suurelt. Praegu tundub, et võiks minna uuesti jooksualasid tegema, sest esimene kord on tehtud ja kogemus on olemas," vastas ta. "Kogemuse pealt veel paremini teha oleks päris hea. Aga suuri asju on maailmas veel nagu olümpia avatseremoonia oleks täitsa kena asi, mida üks hetk teha."

"Seal on kindlasti kohustuslikud elemendid nagu sissemarss ja kõned, mis ei ole tõesti võib-olla maailma kõige seksikam ülekanne mida teha. Küll aga on palju erilisi kunstilisi, lavastuslikke asju, mis kindlasti võimaldavad ka režissööril kreatiivset poolt juurde lisada."