Aasta jooksul kolmel korral dopinguküttidele mitte kättesaadav olemine võrdsustatakse positiivse dopinguprooviga ja sellele on ette nähtud karistus.

Dopinguametnikud võivad kontrollida sportlasi võistlustel või ka võistlusväliselt. Seetõttu täidavad tippsportlased ADAMS-i nimelist päevikut, kuhu tuleb märkida oma asukoht.

Eriti oluline on, et päevas on üks tunni aja pikkune periood, kus tuleb olla dopinguametnikele igal juhul kättesaadav.

ETV spordisaate stuudios käis dopingukontrollidega seonduvat kirjeldamas endine tippsportlane, olümpiapronks Kaspar Taimsoo, kes täitis ise 15 aastat ADAMS-it.

Kui lihtne või raske on jõuda kolmeni? Et sa jääd aasta jooksul kolmel korral dopinguküttidele tabamatuks.

Inimlikust aspektist ei ole väga raske. Ka minul on olnud kaks testi kõige rohkem, mis on olnud miss-testid [dopinguametnikele kättesaamatuks jäämine - ERR]. Reeglina nad tekivad asjade kokkulangevuse tõttu. Kui pendeldada palju Pärnu ja Viljandi vahet. Mõtled, et ma täna õhtul lähen nüüd Viljandisse näiteks... ja kui asukohta ära ei muuda, hommikul on testijad Pärnus, siis nii ongi.

Millal see ärevus tekib? Et nüüd on pahasti ja pean hoidma end joonel?

Ärevus on tegelikult kogu aeg. Kuigi me peame kalendrit kvartali kaupa kinnitama, siis saame jooksvalt muuta nii palju kui vaja. Eks me kogu aeg ju teame, et test võib tulla iga hetk. Siis, kui on slot [tunni aja pikkune ajaaken, mil pead olema testijale kättesaadav], võib tulla ka trenni, lõunasöögile. Vahet pole, kuhu. Lihtsalt öeldakse, et sul on test ja nüüd on nii. WADA [Maailma antidopingu organisatsioon] poolt vaadates on tunniajane koht kindlasti, kus peame olema kohal. Peab olema iga päev selles kohas, kus oleme markeerinud, et oleme. Iga päev tuleb seda teha.

Kui keeruliseks see tippsportlase elu teeb? Teades, et oled kogu aeg jälgitav ja et sa pead ise olema oma tegemistega tohutult hoolas.

Seda täita ei ole tegelikult raske. Põhiprobleem ongi inimlikud eksimused. Maailmast teame, et hoitakse eemale ja kes põgeneb ja mis iganes. Tavaliselt, kui kõne tuleb, võtad vastu ja öeldakse, et olen see ja see ja tulin sind testima. Kui sa tead, et sa ei ole seal, kus peaksid olema, siis proovid mingi kesktee leida. Et äkki olete nõus ootamata kümme minutit kauem, äkki jõuan kohale või midagi sellist. Tavaliselt see niimoodi ei ole. Peame seda sportlastena tõsiselt võtma ja spordiüldsusena ju kõik tahame, et võisteldes oleksime kõik võrdsed. Et kõiki oleks testitud ja üllam eesmärk on see, et sport on puhas ja see on tähtis.

Süsteem, mida dopingu puhul kasutatakse, on ADAMS. Sa täitsid seda oma 15 aastat. Mida sinna kirjutad ja mis täpsusega?

Põhiliselt on tegu 24 tunni kalendriga. Peame iga päeva kohta panema ööbimiskoha aadressi ja iga 24 tunni ajatsükli jooksul peame ära markeerima ühe kindla koha, kus me kindlasti oleme, et meilt tulla seda testi võtma. Kõige lihtsam on teha seda ööbimisaadressi järgi. Hommikupoole panna see ajaaken tund aega. Minul oli ta reeglina poole kaheksast poole üheksani.

Milline see protseduur on selles mõttes, et sulle helistatakse uksekella või sulle helistatakse? Oleme näinud nüüdseks, et ka seal protseduuris on olnud väga palju segadusi. Kuidas see välja näeb ja kuidas dopingukütt lõpuks tuppa jõuab?

Minu peas on olnud protseduuriliselt küsimus ka, et ma vahepeal kaalusin, et ei panegi sinna oma koduaadressi täpselt kirja. Panen küll maja, aga mitte korteri numbrit. Sest nii palju, kui mina tean, siis nende protseduur näeb ette, et tulevad koduaadressile, helistavad [uksekella] kindlate intervallidega umbes 50 minutit ja siis helistavad telefonile, et oleme siin, kus oled, tahame sind testida. Aga kui korteri numbrit ei ole, siis ei saa fono ju arvata, isegi kui teavad, neil pole andmestikku. Siis nad helistavad, et oleme maja juures ja see annab endale rohkem kindlustunnet, et kui läksin poodi või olen lõunat söömas, siis ikkagi jõuan tagasi.