Aprilli alguses määras Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus (EADSE) Pariisi olümpiamängudele pürginud Priinitsale dopingureeglite rikkumise eest 18 kuu pikkuse võistluskeelu. Põhjuseks see, et Priinits ei olnud aasta jooksul kolmel korral dopinguküttidele kättesaadav. Apellatsioonikolleegiumi otsus tühistas aga Priinitsale määratud karistuse. Kolleegium tuvastas küll, et sportlane puudus testimiselt või jättis asukohateave esitamata kahel korral, ent kolmanda, sportlasele etteheidetava nurjunud testimiskatse osas leidis apelltsioonikolleegium, et EADSE ei ole tõendanud, et testija tegi kõik mõistlikult võimaliku, et saavutada kontakti testimise asukohas viibinud sportlasega.

Sten Priinits, on see päev sulle mingitki pidi rahuldust pakkuv või tunned sa nüüd, et mingisugune peatükk lõppes sinu jaoks mingisuguse rahuga?

Väga ootamatu, šokeeriv. Valmistusin halvimaks. Olin valmis ka selleks, mis juhtub kõige halvima stsenaariumi puhul. Aga loomulikult tuleb olla rahul.

Kas see, et üldse lõpuks siia välja jõuti, tekitab sinus ka mingisugust viha või nõutust?

Kusjuures absoluutselt ei tekita viha ega nõutust, kõik inimesed eksivad. Ka EAD ametnikud või ükskõik kes. Me kõik teeme vigu. Mul ei ole küll mingit soovi tagasi teha või ma tunnen, et minu suunas tehti kuidagi ülekohut. Loomulikult ma seda mingil määral tunnen ja sellepärast ma ka otsuse edasi kaebasin. Sain kohe algusest peale aru, et mul on siin võiduvõimalus ja sellepärast ma ka edasi liikusin selle asjaga.

Mida sa kõike selleks pidid ära tegema, et ikkagi tõestada seda, et sa oled süütu poiss?

Alguses distsiplinaarkomisjoni otsusele läksin ilma advokaatideta. Tundsin juba siis, et mul on väga tugevad argumendid, kahjuks seal need vett ei pidanud. Olin sunnitud võtma advokaadid, kellele ma esitasin täpselt samasugused tõendid, mis distsiplinaarkomisjonile.

Natukene tegelesime ka detailsemate asjadega, nagu näiteks oma asukoha tõestamine sellel kuupäeval ja mõned pildid, mõned videod. Pidin tegema lisatööd selleks, et ikkagi apellatsioonikomisjonile võimalikult õige pilt maalida kogu sellest olukorrast.

Saan ma õigesti aru, hoolimata sellest, et sa väga palju töötasid ka õigusalaste inimestega, ei olnud sa üldse kindel, et see nii võib minna, nagu sinu õnneks läks?

Distsiplinaarkomisjoni otsuse järgselt ma tundsin samamoodi, et kõik on väga hästi, kõik on korras, sain oma asjad öeldud. Kahjuks tuli negatiivne otsus. Ja ka nüüd apellatsioonikomisjoni istungil ma tundsin ennast peale istungit hästi. Ka inimesed, kes seal viibisid, ütlesid, et istung läks minu jaoks positiivselt, nad usuvad minu võitu. Aga me kunagi ei saa olla kindlad, mis, juhtub. Pidime olema valmis hallimaks.

Ühtpidi oled, sa oled sa kindlasti võitja, teistpidi oled sa kindlasti kaotaja, selles mõttes, et sinu jaoks see Pariisi rong ikkagi sõitis sel hetkel ära, kui seda oli väga vaja. Kuidas kõigesse sellesse suhtuda, oled sa sellega rahu teinud?

Selle koha pealt ma vaidleks vastu. Jah, poolteist aastat nägin väga palju vaeva, et tsooniturniirile jõuda. Ühest küljest, see ei oleks garanteerinud mulle mingisugust piletit olümpiale, see pilet oleks vaja olnud lunastada, aga kuna mul eelmine tsooniturniir läks väga hästi, mul väga napilt ei puudu, siis sel korral ma läksin sinna hoopis teiste mõtetega. Kahjuks võeti mult see võimalus ära. Aga me alaliiduga taotleme mulle wild card'i, eks näis, kas see rahuldatakse.

Nüüd, kui oled võistluskeelust prii, tahad sa ikka seda asja edasi teha?

Viimase kahe kuu jooksul on mul väga palju igasuguseid mõtteid läbi käinud peast, mida teha, kuidas edasi liikuda ja kuidas edasi liikuda siis, kui saangi selle 18-kuulise keelu. Olen ka sportlaskarjääri kõrvalt täiskohaga treener, töötasin välisriigis, treenisin umbes 30-40 sportlast, kes jäid kõik oma treenerist kahe kuu jooksul ilma. Minu jaoks sportlaskarjäär ei olnud ainus asi, millega ma tegelesin. Viimased seitse aastat olin töötanud väga aktiivselt treenerina.

Aga tahad sa nüüd ise edasi teha või? Kui taotlete wild card'i, pead iseennast ka igaks juhuks vormis hoidma?

Absoluutselt. Kolme nädala pärast tuleb juba EM peale. Pean küll oma vormi taastamisega tegelema, kuna ma ei tohtinud selle perioodi jooksul oma jalga vehklemissaali tõsta. Võisin küll käia avalikes jõusaalides või staadionitel, aga mingit treeningmotivatsiooni mul ausalt öeldes ei ole olnud.

Ja lõpetuseks, Sten, see virr-varr, mis sinust üle käis viimase kahe kuu jooksul, tippsportlasena seda kogeda, lõpuks tulla sellest välja puhta nimega – kui hull aeg see tegelikult sulle oli?

Väga-väga raske periood minu elus. See asi ei ole veel läbi.