26-aastase Risto Lillemetsa kümnevõistluse isiklik rekord on peaaegu kolm aastat tagasi püstitatud 8156 punkti. Kahe aasta eest võitis ta Euroopa sisemeistrivõistlustel seitsmevõistluses pronksi, aga erinevatel põhjustel ei ole kümnevõistluses loodetud arenguhüpet tulnud.

Lillemetsa sõnul oli aeg koostööle Erki Noolega joon alla tõmmata ja edasi liikuda. Hooaja esimese kümnevõistluse teeb ta juba kuu aja pärast Itaalias. Lillemets unistab mõistagi ka Pariisi olümpiast, aga esimene eesmärk on pääseda juunis Roomas toimuvatel Euroopa meistrivõistlustele.

Lillemetsa sõnul on Ermi treeninggrupp ta kenasti vastu võtnud. "Vaikselt olen suutnud infiltreeruda nende süsteemi sisse, siiamaani tundub, et asi klapib ja töötab," rääkis Lillemets Vikerraadiole. "Vahepeal küll Juss andis märku, et katse vahepeal mingid ootamised on võib-olla natuke liiga pikad, aga üldjoontes ma arvan, et viimane nädal on päris vahva olnud ja tundub, et asi sujub."

Kui on trennid ühe spetsiifilise ala treeneriga, siis teete koos ja nõuandeid jagatakse nii talle kui ka sulle?

Jaa. Nii on praegu läinud ja mulle siiamaani on väga meeldinud. Olen jälle õpilase rollis, uut informatsiooni on küll ja veel. Nüüd tuleb sellest midagi kokku panna.

Kui oluline see tegelikult on sulle ja üldse ühele mitmevõistejale, et on nii hea sparringupartner? Vahet ei ole, kas nüüd siis sinu olemasolu Johannesele või Johannese olemasolu sulle.

Võib-olla isegi natuke olulisem kui treener. Ikkagi see sunnib sind kuidagi nagu teistmoodi pingutama. Ütleme, kui ongi selline väga mõnus väike rivaalitsemine ka ja kogu aeg käib nagu ärapanemine ja selline lõbus töine seltskond on, siis ma arvan, et see on edasiviiv jõud ja ma arvan, et sellest on kasu nii mulle kui ka Jussile. Loodetavasti see kajastub siis suvises hooajas.

Kas see sinu jaoks on kõik kuidagi hoopis teistmoodi ka? Mõeldes kas või sellele, kui palju on Johannese tiimis üksikalade treenereid.

Jaa, see on hoopis teine süsteem, aga noh, ikkagi treener on alati kõrval, selles mõttes ei ole vahet, kas see on üks inimene või see on keegi teine inimene. Põhimõtteliselt sa lähed trenni ja sul on treener, kes ütleb sulle asju ja sina teed asju ja siis nii ongi. Selles mõttes see on sama, aga lihtsalt need on teised inimesed. Selles mõttes on äge, et igal alal on oma spetsialist ja siiamaani mulle meeldib see.

Kuidas selle ajastusega lood on – kui raske on nüüd sellises faasis mingil määral ümber kohaneda, harjuda uute treeneritega, mõeldes sellele, et suur osa ettevalmistustööst on ju juba tehtud?

Eks see on paratamatu, sellega tuleb lihtsalt leppida ja tuleb endast parim anda. Ma arvan, et selle taha ei ole pugeda midagi. Mina siiamaani olen rahul ja tundub, et asjad liiguvad õiges suunas, olen saanud mingeid häid mõtteid, mida proovida ja teha. Ja selles mõttes tundub, et asjad on paremaks läinud. Tehniliselt. Mingid väiksed nüansid on juurde tulnud ja eks siis näis, mis siin saama hakkab.

Seda sa ei tunne, et sa oled kuidagi vaeslapse rollis? Et see ongi Johannese tiim, mis ühest küljest on arusaadav, kõik on tema ümber tööle pandud, aga samas sina ju tahad sportlasena seda, et sina saaksid oma tähelepanu selle, mille sina oled ära teeninud. Need asjad on selgeks räägitud ja tundub, et kõik laabub?

Eks ma ikka olen väike vaeslaps, see ongi tegelikult Jussi ümber kõik kokku pandud ja mina lihtsalt nagu käin kaasas. Aga ma loodan, et nad ikkagi treenerina pühenduvad ka minule sama palju, et kui ma seal ikkagi olen, siis mind ripakile ei jäeta. Õnneks siiamaani sellist tunnet ei ole veel olnud ja loodetavasti siis ei tule ka. Aga jah, selles mõttes see on ikkagi Jussi tiim ja kui ma tahan endale sellist tähelepanu, siis tuleb endal selline tiim teha. Aga ma ei tunne ennast sellest puudutatuna, saan enda info, ma arvan, treeneritelt kõik kätte ja ega mind kuskile lohakile väga ei jäeta, siis on kõik hästi.

Ja plaane teete koos, järgmisel korral laagrisse ei lähe mitte üksinda või hea sõbraga, aga lähete koos tiimiga, mõtlete läbi võistluskalendri? See on ikkagi koostöös treeneritega?

No seda küll, aga eks ongi nii, et Jussil on ju pilet juba taskus, minul on see vaja veel välja võidelda ja ma alustan natuke varem kui tema. Selles mõttes mingeid asju teeme teises rütmis hetkel veel. Eks see sisseelamine on natuke keeruline, lihtsam oleks olnud sügisel teha, aga praegu on jah nii, et mina siis alustan juba kuu aja pärast ja Juss natukene hiljem. Mina proovin olla natuke teravam juba varem, tema veel hüppab õues ja möllab. Mul on liigutused natukene teised. Eks ta natuke keeruline on, aga saame hakkama.

Millises seisus sa enda hinnangul oled kuu aega enne hooaja esimest kümnevõistlust?

Väsinud olen praegu. Kolmas raske nädal sai just läbi, nüüd nädalake on natukene kergemat ja saab kosuda. Ja siis paar nädalat veel teravat ja Itaalias seal kohapeal veel õues ka natuke alasid teha ja ma arvan, et midagi võib tulla küll.

Mõeldes nüüd sellele, et Itaalia võistlus, siis ehk Götzis, sealt mõni nädal edasi on EM, mis tõenäoliselt sinu kaliibriga mehele on realistlikult hinnates hooaja kõige tähtsam võistlus, siis mis lootused on seotud selle hooaja esimese kümnevõistlusega?

Esiteks tahaks tervena peale jõuda ja tahaks seal tervena lõpetada. Ja loodetavasti kõigi kümne ala punktidega. Tuleb, mis tuleb, ta on niisugune esimene võistlus, talvel ma ei võistelnud. Kui [on olnud] treenerivahetus, siis on nii-nii keeruline hinnata, mis sealt üldse saada võib. Selles mõttes tuleb väga huvitav, loodetavasti tuleb hea võistlus ja ilma poolest ka hea võistlus, aga siin mingeid panuseid teha enne, on jube keeruline, isegi minul praegu.

Sellest on väga palju räägitud, milline on Eesti kümnevõistluse tase. Kolm meest on meil juba olümpial peal, see ei tähenda, et sinna ei võiks keegi veel juurde tulla, aga tase on hirmkõva. Kui palju pingeid sa tunned, et sul on selle hooaja eel? Mõeldes erinevatele tiitlivõistlustele ja sellele, et on treenerivahetus olnud, samas tulemust ju sportlane tahaks teha ja tiitlivõistlustel ka võistelda.

Otseselt ei ole mingeid pingeid, lihtsalt mul on endast kahju, kui ma pean jälle hakkama neid võistluseid kodust vaatama, tahaks ikkagi ise minna ja ise paugutada seal. Selles mõttes tuleb ikkagi siin kõvasti vaeva näha, nii kõvad mehed on ees, keeruline on sellega. Aga tuleb lihtsalt ise ära teha ja nii ongi.

Ja see on selge, et EM-i pääset sa lähed püüdma nendel hooaja esimestel võistlustel, ikkagi see eesmärk on?

Eesmärk on olümpiapääset ka püüda, aga vaatame, kuidas minema hakkab. Tahaks ikkagi olümpiale ka minna. See on ju suur unistus kõigil sportlastel ja minul ka. EM on varem, üks kümnevõistlus n-ö tuleks siis juurde, kui sellega läheks hästi. Miks mitte? Aga siin on suhteliselt lühikeste vahedega need esimesed võistlused, vaatame, mis üldse tulema hakkab ja mis saama hakkab.

Kui spordisõber vaatab paberile, näeb, et sinu isiklik rekord 8156 punkti on tehtud aastal 2021. Sina tead, mis sinna vahele kõik on jäänud – treenerivahetused, vigastused, kõik ei ole laabunud ideaalselt. Aga kas sa oskaksid paari lausega selgitada, miks on see nii, et see rekord on sul aastast 2021?

Olid head aastad, siis ma arenesin jõudsalt, panin asjad ilusti kokku võistlustel ja tuli ilus summa, aga vahepeal läksin küll paremaks üksikaladel, aga lihtsalt ei suutnud kokku panna. Ja olidki vigastused ja olid igasugused muud hädad, lihtsalt ei tulnud asi välja. Ja vahel lihtsalt nii ongi, et ei tule välja ja ei tule pikka aega välja ja pole midagi teha. Tuleb lihtsalt pea püsti hoida ja edasi panna. Küll ta ükskord jälle välja hakkab tulema ja siis on jälle kõik hästi.

Kui kasulik oli sulle koostöö Erki Noolega, oskad sa praegu seda juba kuidagi hinnata? Oli asju, mis ideaalselt ei klappinud, nendest enam polegi mõtet rääkida. Aga mida sa võtad kaasa koostööst olümpiavõitjaga?

Eks ta ju sportlasena või inimesena on väga tark, spordiasju ja selliseid nõuandeid oskas alati jagada ja eks ma neid kõrva taha panin ka. Selles mõttes, ega see poolteist aastat mööda külge maha ei jooksnud, sealt on asju õppida küll. Ei kahetse midagi, see oli õige käik tol hetkel. Ja nii oligi.