"Esimene ametlik võit, sai mängida siin pikaaegse sõbra [Rokas Giedraitis - ERR] vastu. Koju Hispaaniasse minnes saan ka Sedekerskise ees natuke uhkustada," viitas Sander Raieste Baskonia klubikaaslasele Tadas Sedekerskisele. "Täismaja, oma publiku ees – mida veel tahta?"

"Leedu on kvaliteetne sats, mängisid suhteliselt nii, nagu ootasime. Olime ise algusest peale agressiivsemad, esimeses mängus Makedoonia võib-olla ehmatas natuke," analüüsis Raieste. "Ründelaua võitsime vist 16-1, see on juba suur faktor, näitab seda füüsilisust ja tahtmist, mis meil oli. Mehed olid oma koha peal väljas, ma aitasin, palju oskasin ja muu on juba ajalugu."

Avapoolaja Eesti võitis, aga kolmandal veerandajal visati vaid üheksa punkti ning viimasele veerandile mindi vastu 50:50 seisult. Mis kolmandal veerandil juhtus? "Nad hakkasid vahetama, võib-olla me polnud kohe selleks valmis, nad on ikkagi kvaliteetne sats. See, et me poolajal ees olema, ei tähenda nende jaoks midagi, kõik on kogemustega, kõik on head," sõnas Raieste. "See vahetamine natuke tegi meile liiga alguses, eksisime ise ka visetel, mingid möödarääkimised kaitses… sellise vastase vastu võibki oodata, et mäng on üles-alla, neid mänge otsustataksegi viimastel minutitel."

Mis sai kaalukeeleks, et Eesti ikkagi võitis? "Arvan, et tahtmist oli rohkem lõpuks. Lauda kontrollisime, kaitses saime kätte. Võib-olla ise küll ei pannud kohe ära, aga kuna saime kaitses nii palju pidama, oli meil ka hingamisruumi natuke rohkem," rääkis Raieste. "On näha, et me ei ole enam see kõige noorem sats, meil on kogemust selliseid mänge mängida. See on meile väga hea hüppelaud edasiminemiseks. See on alles algus, mänge on veel palju, aga ideaalsemat algust ei oleks keegi osanud arvata."