"Alustasime seda seeriat natuke hiljem kui Selver: nemad tulid kohe esimesest mängust, esimesest punktist seda mängima, meie saime võib-olla aru ja suutsime sisse tulla alates kolmandast mängust," rääkis pärast viimaseks jäänud finaalkohtumist ERR-ile Tartu peatreener Alar Rikberg. "Viimased kaks mängu olid ju tõsiselt kaunis, nauditav ja väga tasavägine võrkpall. Kaks viiegeimilist trillerit, Selver oli neis parem. Võib rahul olla, kuidas täiesti lootusetus seisus ikka edasi võitlesime ja alla ei andnud.

"Sel aastal ei olnud meil domineerivat võistkonda, meil ei olnud selgelt parimat võistkonda. Teised maadlesid oma hädadega: Selveri stabiilselt heale hooajale jätsid pitseri Andri Aganitsa puudumine otsustavates mängudes, Oliver Orava vigastus ja muud. Nad olid heitlikud, meie samuti. Võitsime Aadu Luukase karika puhtalt emotsiooni ja tahtejõu pealt, Balti liiga võidus oli õnnejumalal ikkagi väga suur käsi mängus," jätkas Rikberg. "Kas siis nüüd sai õnn otsa, sai jaks otsa, sai vorm otsa või sai isu otsa - seda on raske öelda. Selveri võitu ei saa mingiks suureks üllatuseks pidada, seal on kvaliteetseid mängijaid ja teatud mehed tõusid hooaja lõpuks nii heasse vormi, et mängisid meie omad selgelt üle."

"Treenerina oli väga raske püüda igas trennis motiveerida mehi võitlema. Viimase kahe kuu jooksul tegime esimesed korralikud kuus kuue vastu trennid reedel ja selleks tuli väljast abijõudu palgata, et oleks piisavalt mängijaid. Loomulikult jätab see mängule oma pitseri. Proovisime palju erinevaid lahendusi, oma üldisele plaanile jäime algusest lõpuni kindlaks, aga midagi pole teha: vastasel oli alati üks käik rohkem," tõdes Rikberg.