Lehis: tahaksin juba uuesti võistelda ja seda emotsiooni kogeda
"Hommik Anuga" uue hooaja avasaates oli külas Tokyo olümpial individuaalvõistlusel pronksi ja naiskonnavõistlusel kulla võitnud epeevehkleja Katrina Lehis, kes tunnistas, et Tokyost lahkudes oli tal mõneks ajaks tühi tunne, aga nüüd ihkab ta taas võistlema.
"Pulss tõusis, külmavärinad tulid ja ma mõtlesin, kas te tahate mind kohe nutma hakata," naeris Lehis, kirjeldades, mis emotsioonidega ta vaatas kaadreid Tokyo olümpiast. "See on nii ülev tunne, mul süda peksab praegu päris kõvasti seda vaadates."
"See uskumatu tunne, kui paned seda medalit kaela ja saad aru, et ma olengi olümpiamedalist! See on väga uskumatu tunne," ütles Lehis.
Küsimusele, kumb medal tema jaoks tähtsam on, vastas Lehis: "Väga raske võrrelda. Kuld on ikkagi kuld. Aga esimene olümpiamedal on ikkagi armsam."
Lehis tunnistas, et eestlaste vastuvõtt on olnud südantsoojendav. "See, kuidas Eesti inimesed meid vastu võtsid… siis jõudis päriselt kohale, millega saime Tokyos hakkama," sõnas ta. "Kui käisime kohe peale saabumist "Ringvaates", siis astusime telemajast välja ja üle tee kohvikus inimesed plaksutasid ja tõusid püsti. See oli see hetk, kus said aru, et inimestele läks see korda. See oli midagi tõeliselt suurt! Ja kõik need videod ja pildid, kuidas inimesed vaatasid, nutsid ja kaasa elasid… sellele tagantjärele mõelda on nii hea tunne! See kohati hämmastab iseennastki, selline tunne, et kõik teavad!"
Kui kõik on saavutatud ja olümpiakuld käes, siis kuidas siit edasi minna? "Kui võitsin pronksi, siis mulle ütles Tõnu Endrekson, et peale olümpiat tekib selline tühi tunne ja siis mõne aja pärast on kõik jälle normaalne," avaldas Lehis. "Kui hakkasime tagasi lendama ja jõudsime Tokyos lennujaama, siis ma tundsin tühja tunnet – mis nüüd saab? Olümpiavõit on see, mida sa tahad terve oma elu. Sa saad selle kätte. Ja ma mõtlesin, kuidas või mismoodi… see oli minu jaoks nii hirmus hetk. Aga jõudsin koju, kodune elu ja kõik see aitas ja praegu tunnen küll, et tahaksin juba uuesti võistelda ja tahaksin ikkagi veel. See emotsioon oli nii võimas, et tahan edasi minna ja veel rohkem teha, et seda uuesti kogeda."
2018. aastal tuli Lehis Euroopa meistriks, järgmise aasta talvel aga teatas, et on otsustanud lõpetada pika koostöö Helen Nelis-Naukasega ning jätkab treenimist kahekordse maailmameistri Nikolai Novosjolovi käe all. "Kindlasti oli keeruline, ma ei saa öelda, et see oli lihtne," tunnistas Lehis. "Olin ikkagi väga kaua seal klubis ja nende inimestega. Aga ma sisimas tundsin, et mul on vaja muudatust, et jääda püsima ja jõuda sinna."

Kas ilma treenerivahetuseta neid olümpiamedaleid poleks? "Ma ei saa seda öelda, me keegi ei tea, mis oleks kui," vastas Lehis. "Aga ma tundsin enda sees, et mul on seda vaja ja sellepärast ma selle otsuse tegin. Ma ei kahetse. Ja need kaks ümmargust medalit näitavad, et ma ei eksinud."
Küsimusele, kas Nelis-Naukas talle medalite puhul õnne on soovinud, vastas Lehis: "Ei ole." Seejärel aga tunnistas ta, et ei soovinud ka ise endisele treenerile 60 aasta juubeli puhul õnne.
Lehise sõnul muutus treenerivahetusega kogu tema pereelu, kuna Haapsalust koliti Tallinna. "Ja treeningutes muutus väga palju, üldfüüsiline treeningmaht muutus väga palju. Tuli uut nii vehklemises kui üldfüüsilises. Minu jaoks täiesti uus maailm!" lausus ta.
Lehis rääkis, et olümpiamängudel loeb just vaimne tugevus. "Olümpia on väga vaimne võistlus. Ta on äärmiselt vaimne. Ma ütleks, et olümpia on 20-30 protsenti vaimsem kui kõik teised võistlused," arutles ta, avaldades, et naiskonnavõistluse kullamatši lõpusekundeil ta rääkis endaga maski all: "Vahepeal oli vahe ju ühetorkeline. Siis ütlesingi endale kõva häälega, et ma ei saa kaotada seda praegu, ma ei ole nõus. "Võitle! Torka!" Ja niimoodi ma rääkisingi endaga. Kuna vastase taga oli ka tabloo, siis nägin, et aega on 17 sekundit, vahe oli kolm-neli torget. Ja ma mõtlesin, et ta veel tegelikult jõuab, ole valmis! Need olidki need hetked, kus ma lihtsalt rääkisin endaga valju häälega. Siis oli juba kaks sekundit, vahe liiga suur ja siis ma teadsin – see on meie!"
"Mask paistab tegelikult väga hästi läbi. Ma ei näinud tema näost enesekindlust, tunnetasin, et ta kardab," lisas Lehis itaallanna kohta.
Olümpiavõitjaks tulnud Eesti epeenaiskonda kuulusid lisaks Lehisele Erika Kirpu, Julia Beljajeva ja Irina Embrich. "Kindlasti me ei ole parimad sõbrannad. Aga minu arvates olümpiamängude võistkonnavõistlus oli ehe näide sellest, kui inimesed suudavad kõik muu kõrvale jätta ja teha oma asja professionaalselt, unustada kõik muu ja ollagi üks kõigi, kõik ühe eest väljas. See oli see päev, kus me suutsime seda teha. Arvan, et see oli üks meie väga suur eduvõti," arutles ta. "Kuna Erika elab Itaalias, Julia elab Tartus ja meie Irinaga Tallinnas, siis me väga tihti kokku ei saa. Saame küll omavahel läbi, aga sellist igapäevast suhtlust kui sellist ei ole."

Lehis tõdes, et elukaaslane Harri ja poeg Henri on tema sportlaskarjääri tõttu päris palju pidanud ohverdama. "Sportlase elu on selline, et neid ohverdusi on väga palju," nentis ta. Näiteks olümpiaks valmistudes oli Lehis juunis ja juulis kummaski kuus kokku nädalajagu kodus. "Igapäevane nägemine jääb mul kahjuks ära, juba viies aasta jookseb niimoodi. Esimene aasta ta (poeg Henri – toim) käis minuga kaasas, aga ülejäänud aja on ta olnud kodus. Piltide ja videote pealt olen väga palju näinud. See on see karm reaalsus, kui tahad midagi sellist saavutada. Kuskilt tuleb teha järeleandmisi. Paraku peab seda terve pere tegema. See on karm, aga see on sportlase elu ja sellega peab arvestama."
"Henri on väga armas ja tihtipeale toob mind nendest rasketest päevadest välja. See aitab väga palju mõtteid mujale viia, kui lähed koju ja ta naeratab sulle, kutsub sind autodega mängima. See on pingetest vabastav," avaldas Lehis.
Millised on järgmised sihid? "Kui nüüd räägime ettevalmistustsüklist olümpiaks, siis loodetavasti medaleid tuleb juurde," ütles Lehis. "Aga kui nüüd Pariisini jõuame – kõigepealt tuleb loomulikult kvalifitseeruda –, siis selle pronksi ma hea meelega vahetaks selle sama värvi medali vastu, mis seal [laual] pronksi kõrval seisab."
Toimetaja: Maarja Värv