Pärast ebaõnnestunud individuaalturniiri suutis Eesti naiskond teha võistkondlikus konkurentsis tugeva tagasituleku. Kuidas õnnestus nii kiiresti ümber häälestuda ja võistkonnana kokku tulla?

Noh, turniirid on muidugi alati erinevad. Kui individuaalselt ei lähe kõige paremini, ei tähenda veel, et võistkondlik start ebaõnnestub. Tuleb end lihtsalt häälestada võistkondlikuks võistluseks. Meie jaoks on see ikkagi natuke teistsugune ala.

Finaal Itaalia vastu oli äärmiselt dramaatiline ja kullast jäi puudu vaid üks torge. Kas pärast matši oli rohkem rõõmu hõbeda üle või jäi siiski kripeldama kasutamata võimalus võita kuld?

Alguses oli kindlasti väga kurb, sest matši lõpp oli selline. Aga kui pjedestaalile astusime, olid juba teised emotsioonid – rõõm ja uhkus selle üle, et suutsime selle päeva väärikalt vastu pidada ja teise koha saavutada. Loomulikult mõjutab üks torge väga palju. Kui mängus on esimene koht, siis tead, et medal on vähemalt kindlustatud. Aga väga tihti kaotatakse matš näiteks nelja parema sekka pääsemise nimel ja siis ongi kõik läbi. Seal tulevad pettumus, pisarad ja kibedus.

Olete üks väheseid vehklejaid maailmas, kes suudab ka selles vanuses absoluutses tipus püsida. Kuidas tulla toime noorema põlvkonna surve ja tugeva konkurentsiga?

Ma olen sellega juba harjunud, sest mõistan, et maailmas on väga vähe minuvanuseid vehklejaid, kes selles vanuses veel võistlevad. Aga tuleb lihtsalt oma närvidega toime tulla ja olla igaks matšiks valmis. Ja tegelikult on meeldiv, kui noored pakuvad konkurentsi, aga sina suudad endiselt rivis püsida. (Naerab.)

Eesti naiskond ei olnud ammu tiitlivõistlustelt medalit võitnud. Kui palju see medalipõud võistkonnale psühholoogiliselt mõjus?

Minule isiklikult mõjus see väga tugevalt. Alati tekkis küsimus, miks meil ei õnnestu tiitlivõistlustel medalit saada. Jah, meil oli see suurepärane olümpiaturniir, mille me võitsime, aga ülejäänud tiitlivõistlustel ei suutnud me kuidagi pjedestaalile jõuda.

See hakkab muidugi rõhuma, sest tekib tunne, et hakkad juba usku endasse kaotama. Treenid, pingutad, aga tulemust ei tule. Kui sa ei saa kätte seda, mille poole nii kaua oled püüelnud, mõjutab see ka võistkonna meeleolu ja võitlusvaimu.

Veronika Zuikova jaoks oli see esimene tiitlivõistluse medal. Kuidas hindate tema panust naiskonna edus?

Ma ei ütleks, et ta alles alustab – Veronika on vehklemises ja spordis olnud juba väga kaua. Lihtsalt varem ei olnud tal piisavalt võimalusi ja rahastust ning ta oli näiteks olümpiamängudel meiega kaasas sparringupartnerina. Võib-olla sellest väga palju ei räägita, aga ta pole tegelikult kunagi vehklemisest eemal olnud. Kui keegi meie koondisest puudus – näiteks Julia Beljajeva või Erika Kirpu –, siis osales Veronika samamoodi MK-etappidel. Lihtsalt maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel põhikoosseisu ta varem ei pääsenud. Seega ei saa öelda, et ta oleks noor või kogenematu vehkleja.

Samas on see medal tema karjääris siiski väga oluline tähis?

Jah, see oli tema esimene tiitlivõistluse medal. Aga keegi jõuab koondisesse varem, keegi hiljem. Parem hilja kui mitte kunagi. Mul on väga hea meel, et ta oli sel päeval meiega.

Kas MM-hõbe andis uut motivatsiooni jätkata ja seada eesmärke järgmiseks hooajaks?

Sellele mõtled sa alati. Ilma eesmärgita on spordis väga raske töötada. Kui tahad olla teatud tasemel, tuleb ikkagi treenida, koostada aastane ettevalmistusplaan ja valida turniirid, kuhu minna. Ma pole kunagi mõelnud kaks-kolm aastat ette. Võtan alati ühe hooaja korraga. Aga muidugi, kui võidad medali, mõtled, et see on hea märk – võib-olla tasub jätkata vehklemist nii kõrgel tasemel.

Kas õnnestus jälgida meeste võistlusi Hongkongis?

Ei. Meil on teine ajagraafik ja meie pidime tegelikult eile välja lendama. Kahjuks ei jõudnud me oma lennule ning tegelesime uute piletite otsimise ja ostmisega. Eilne päev oli meil nii vehklemise mõttes kui ka üldiselt väga närviline.

Aga kojusõit on nüüd vähemalt kindlustatud?

Jah, jah, piletid on olemas. Me siia ei jää. (Naerab.)