Laupäeva õhtul sai Lehis väljateenitud medali kaela. "Ma tseremooniast nii palju unistanud ei ole kui sellest medalist," ütles Lehis ERR-ile antud intervjuus.

"Oli väga hea tunne Eesti lippu näha üles tõusmas, seekord mitte selle kõige säravama koha peal, aga veel jõuame," lisas Lehis.

Lehis on esimene Eesti naine, kes pärast 1992. aasta olümpiamänge Eestile suveolümpialt medali võitnud. Medali pühendas ta eelkõige lähedastele ja treeneritele. "Eks ikka oma kõige lähedasematele inimestele, oma perekonnale, toetajatele, treenerile ja tema perele. Kõik, kes on selle kadalipu koos meiega läbi teinud, mis ei ole olnud üldse lihtne. Väga palju kodust ära olemist, väike poeg. See on ka nende jaoks väga keeruline olnud. See medal on kindlasti kõigile neile," ütles Lehis.

"Ma ei ole veel aru saanud, et ma olen võitnud olümpiamedali. Ma näen olümpiarõngaid, ma näen seda medalit ja see on minu käes. Vaikselt hakkan aru saama aga mitte veel päris. Nii raske päev ja nii palju emotsioone. Nii palju erinevaid emotsioone," võttis Lehis pika päeva kokku.