Kaheksa parema seas alistati valitsev maailmameister ja Pariisi OM-hõbe Prantsusmaa 45:34 ning poolfinaalis valitsev EM-hõbe Ungari 42:34, finaalis aga tuli tunnistada olümpiavõitja Itaalia 31:30 paremust.

"Pärast individuaalvõistlust valitses koondises mõistetavalt pettumus, sest sportlased teadsid, et olid võimelised enamaks. Seetõttu on eriti hea meel, et naiskond suutis selle seljataha jätta, end maksimaalselt kokku võtta ning vehkles kogu võistkonnaturniiri jooksul enesekindlalt ja ühtselt," ütles peatreener Nikolai Novosjolov vehklemisliidu edastatud kommentaaris. "Sellise esituse eest saadud tasu on loomulikult suurepärane. See tulemus annab kogu naiskonnale ja treeneritele palju indu ning usku, et jätkata tööd Los Angelese olümpiamängude suunas."

Paar tundi hiljem ERR-iga rääkides kiitis Novosjolov naiskonda, aga nentis ka, et tema hinnangul oli tegemist kaotatud kuldmedaliga.

Nikolai, võib-olla alustaks pärast hõbedavõiduga päeva küsimusest, kuidas ise selle päeva nüüd kokku võtad? Siin oli häid võite, samas lõpus ka finaali kaotus.

Tegelikult medal on medal, selle üle on väga hea meel, tüdrukud olid täna väga tublid. Põhimõtteliselt kõik matšid olid väga kindlad ja pole neid ammu näinud nii hästi vehklemas. Finaal muidugi jääb natukene kripeldama, kuigi, nagu ma juba eelnevalt ütlesin, medali üle on väga-väga hea meel.

Võib-olla esimesest kahest ringist läheme sujuvalt mööda, aga Prantsusmaa ja Ungari vastu, mõlemad väga tugevad koondised, tundus vähemalt väljapoole, et me väga hästi suutsime neid matše kontrollida. Kuidas see treeneri silme läbi asi välja nägi?

Jaa, tüdrukud hoidsid igast torkest kinni ja isegi kui vahe läks suuremaks, siis keegi ei lasknud ennast kordagi lõdvaks, pigem eesmärk oli seda eduseisu kasvatada ja pingevabalt tuua see võit nii-öelda koju.

Aga finaalis Itaalia vastu olime ise tagaajaja rollis, mis see siis otsustavaks sai?

No kiirelt analüüsides ütleks niimoodi, et nemad ärkasid varem. Nad olid kohe särtsakamad, meil võib-olla eestlaslikult võttis natukene rohkem aega. Saime ennast küll lõpupoole käima, aga vahe oli pisut suurem. Pigem ütleks niimoodi, et kaotatud kuld.

Samas, vaadates, kuidas on läinud siin viimasel ajal, siis eks ta oli ikkagi ju ka paras üllatus. Mitte, et me naiste tasemes kahtleks, aga pärast ebaõnnestunud individuaalvõistlust ikkagi väga suur eneseületus, et niimoodi siis uuesti tulla?

Sellega pean nõustuma, jah. Vahepeal tundus küll, et vormiajastus läks natukene viltu. Aga ei, selles mõttes müts maha tüdrukute ees, et suutsid ennast kokku võtta ja andsid endast maksimumi.

Et treenerile lõpuks üllatus ei olnud?

Ei, kindlasti mitte, kui ma võtsin selle otsuse vastu, et ma tulen naiskonda juhendama, siis ma uskusin, et nad on veel võimelised võitma kõige kirkamaid medaleid.

Kõige kirkamatest medalitest rääkides, siis eile, 27. juulil möödus viis aastat Tokyo olümpiakullast, kas naised seda ka kuidagi motivatsiooniks ära kasutasid?

Ma arvan, et see oli meeldiv meenutus sellest ajast ja sellest, kui vägevad nad on. Ja noh, kas nad tundsid sellest midagi, igaüks pigem räägib sellest ise. Mina mäletan seda momenti väga hästi.

Nüüd on Hongkongis õhtu käes, kuidas siis hõbedaga tunne on, kas on ka mingisugune tähistamine või tuleb pika päeva järel minna puhkama?

Loomulikult kõik on väsinud ja teisest küljest võib-olla tahaks istuda koos ja pika päeva lõpupoole midagi süüa. Aga siis, kui kõik jõuavad hotelli tagasi, teeme kiire analüüsi või siis mõtleme, kas läheb kuskile või igaüks puhkab.