Ajakirjaniku küsimuse peale, mida teeb ühe ema süda, kui tütar võistleb olümpial medali peale, vastas Kulma, et hüppab rinnust välja. "Hääl oli kõva ja vererõhk laes."

"Meil on grupivestlus ja Katrina helistas esimesel võimalusel. Ega me väga palju ei rääkinudki, sest väga palju sõnu polnud vaja. Nägime seda õnnelikku Katrina nägu," kirjeldas Lehise ema esimest kontakti peale pronksi võitmist. Tähistanud perekond veel ei ole, sest ootavad Katrinat koju. 

Ema sõnul ei ole olümpiapronks veel päriselt kohale jõudnud. "See on väga suur asi nii mulle kui kõigile teistele," ütles ta.

Medalist ema unistanud ei olnud, pigem tuli see üllatusena. "Emana unistad muudest asjadest kui olümpiavõidust, aga üks asi viis teiseni ja muidugi rõõmustab mind Katrina enda rõõm saavutuse üle," sõnas uhke ema. 

Kulma sõnul oli Katrina hea laps. "Ta oli malbe ja sõbralik, hästi pikka kasvu ja paistis eakaaslastest kaugele välja. Aga pikkus oligi tema tee."

Lehis tegeles noorena lisaks vehklemisele ka muusikaga – ta õppis muusikakoolis plokkflööti. "Sellest oleks võib-olla asja saanud, aga kuna vanem õde käis vehklemas, siis Katrina käis ukse vahelt unistavalt vaatamas, kuidas õde trennis vehkleb. Onu lõpuks ütles, et mis sa seal vaatad, võta relv kätte ja tule trenni," kirjeldas ema Lehise jõudmist vehklemiseni.

Tütre karjääri mõeldes meenus Kulmal üks raske hetk. "See oli rohkem vanusega seotud – kui kõik teised lähevad reede õhtul pidžaamapeole ja tema läheb jälle võistlustele, siis tekkis selline hetk, et tahaks nagu ka teistega. Rohkem ei ole seda olnud. Aga ootasime kannatlikult, kuni see aeg üle läheb ja see aeg läks üle," ütles ema, lisades, et jätkama veenis nii pere kui treener.

Ema sõnul ei olnud tal Katrinat kasvatades teadmist, et temast võiks tulla olümpiasangar. "Mina võtsin samm-sammult. Vaatasime, mis saab ja kõige tähtsam oli tema toetamine; kuhu ta ise minna tahab." 

Lehise ema arvates jagunes tütre töökus ja talent pooleks. "Tööd tuleb ka kõvasti teha, sest kui jääd oma talendile puhkama, siis teised teevad lihtsalt kordades rohkem tööd ja lähevad sinust ette," kirjeldas ta. 

"Katrina oli selline laps, kes alati tahtis, et ma oleksin saalis ja seda ma ka püüdsin olla. Võistlused on ju enamjaolt nädalavahetuseti ja Eestis olin ikka kõikidel võistlustel. Hiljem on teine vanaema, elukaaslane ja mina kaasas olnud. Jagame seda Henri hoidmist niimoodi," ütles ema. Pisipoeg Henri käib emaga enamasti võistlustel kaasas.

Teisipäevase epeenaiskonna võistlust vaatab ema juba rahulikuma südamega. "Võib-olla usun lihtsalt täielikult naiskonna vaimu."