Ja samas on nad inimesed meie eludest. Võib-olla isegi "tüdrukud naabermajast". Meist mõnegi jaoks. Äkki isegi paljude jaoks?

"Loodame jätkata normaalset elu," ütleb Julia Beljajeva. Sümpaatne.

"Eesti naised on kõvad." Nii ütleb Vabariigi President. Ja ta ei eksi.

 Katrina Lehis. Paljude jaoks uskumatu talent. Eestis võib-olla seninägematu. Pärast 2014. aasta juunioride maailmameistritiitlit tuli tal oodata, et naiskonda pääseda. Aga Lehis on teinud julgeid otsuseid. Väga julgeid.

Kahe aasta tagusest treenerivahetusest kõneldakse palju. Kuid see naine, juunioride maailmameister, täiskasvanute tiitlivõistluste medalvõitja, võttis 22-aastaselt vastutuse olla ema. Vanuses, millal tippsportlased harva midagi niisugust teha julgevad. Tema julges. Ja paistab, et on saanud vastu parima.

 Erika Kirpu. Aastal 2010 lõpetasime Tartus mõlemad gümnaasiumi. Küll erineva. Erika lõpetas hõbemedaliga. Juba siis oli ta spordis tegija. Ja läks ülikooli õigusteadust õppima.

Ei lähe meelest, kuidas käisin 2017. aasta sügisel, pärast naiskondlikku MM-tiitlit ühel väikesel noortevõistlusel "Tartu Lootused". Ja kui südamlikult Erika Kirpu vanemad, mõlemad vehklemistreenerid, mind seal vastu võtsid. Hiljem oli raske ja valus. Viktor Kirpu lahkumine, ootamatu ja ebaõiglane. Aga saatus andis midagi suurt ka tagasi.

 Julia Beljajeva. Treenib siiani Turu tänava spordihoone suhteliselt kitsastes oludes, kuhu peavad ära mahtuma paljud spordialad. Tema pööraselt uskumatu MM-tiitel aastal 2013 oli säde, mis süütas kire vehklemise vastu. Minu jaoks.

Tulid keerulisemad aastad. Ilmselt loomulik osa võiduga harjumise ja sellega elamise protsessist. Ja eneseteostus meditsiinivaldkonnas. Tippspordi kombinatsioon tööga hoopis muul erialal on võimalik! Ja mitte "Potjomkini küla" moodi, nagu nõukogude ajal. Vaid päriselt.

Elu on huvitav. Beljajeva osakonnas töötav doktor Eiki Strauss elas kunagi samas majas ja samas toas, kus täna elan mina. Eestis on nii võimalik. Ja olümpiavõit keskmisest isiklikum.

 Irina Embrich. Samuti ema. Treener. Eesti vehklemise legend. Tema staatus ja tähendus on sellised, mida pole naiskonnakaaslased veel saavutanud. Isegi olümpiavõitjatena mitte.

Üle 20 aasta Eesti koondises. Selle ajaga on Embrich loonud kaljukindla silla. Olga Aleksejevast, Maarika Võsust ja Heidi Rohist kuni Kristina Kuuse, Beljajeva, Kirpu, Lehise ja Karoliine Loidini.

Jah. On olnud perioode, kus olümpiavõit tundus pigem unistus kui käegakatsutav eesmärk. On olnud tülisid. Neid ei saa unustada, aga neist saab õppida. Ja on võimalik andestada. Nagu elus ikka.

 Mida see kõik vehklemise ja nende naiste kohta räägib?

 Mõelge! Mitmekülgsus. Avatud mõtlemine. Armastus.

Vehklemine on spordiala, mis oma olemuses soosib harmoonilist inimest. Kindlasti rohkem kui paljud teised spordialad. Ajal, kui läbi paistavad löövat need, kes suudavad oma fookuse võimalikult kitsaks mõelda, annab vehklemise olümpiavõit lootust ka "renessansi inimesele".

 Eestil on just sellisel alal neli olümpiavõitjat.

Minu arust on see ilus.