"Ma arvan, et oli igati korralik võistlus. Muidugi on kohti, kust oleks saanud juurde võtta ja ühtegi isiklikku ei tulnud," lausus ta Vikerraadiole. "Esimene päev oli nagu ta oli. Sain ilusti lõpuni, koht ja tulemus on okeid. Ei ole nuriseda mitte millegi üle. Oli supervõistlus ja superemotsioon."

Kui esimese päevaga Lillemets kõige paremini rahule ei jäänud, siis teine oli juba tunduvalt etem. "Ma arvan küll, et väike restart sai tehtud. Esimene päev oli lihtsalt trennitunne. Et tuled siia ja teed maailma parematega pikema trennipäeva. Ei olnud väga võistlusatmosfääri: puudus muusika, puudus publik. Oli end raske kokku võtta."

"Alustasin soojendust natuke liiga vara ja suutsin call room'ide ajal ära jahtuda. Kuuekümneks oli keha päris kange, isegi vastik oli joosta. Stardist püsti ja terve jooks oli selline kangutamine. See kandus edasi ka kaugusesse. Kuigi viimasel katsel võtsin nii kokku kui suutsin ja kordasin isiklikku."

Pühapäeval alustas Lillemets soojendusega rahulikumalt ja asi sujus. "Tõkkel oli tunne mõnus. Teibas ka - tegin rahulikult. Ei pannud otseselt üleliia millelegi rõhku. Viimasel ajal olen tunnetuse üles leinud. Tegin asja ära ja tuli minu tavaline tulemus - 5 meetrit."

"Stabiilsus on saavutatud, võiks natuke nokitseda selle kallal ja järgmine aasta võiks 5.20 olla. Täna viie meetri peal oli üks päris ilus katse, see näitab, et potentsiaali on. Natuke paremini puus peale, õlad alla ja saab ka kõrgematest kõrgustest üle."

Viimase ala eel hoidis eestlane neljandat kohta. Esikolmik oli küllalt kaugel, aga selja tagant varitsesid ohtlikud konkurendid Andreas Bechmann ja Rik Taam. "Kuna Rik Taam ja Andreas Bechmann olid päris kannul punktisumma osas, siis eesmärk oli neljandat kohta hoida, neile sappa võtta ja mitte eest ära lasta," selgitas Lillemets taktikat.

"Riki rekord oli seitse sekundit kiirem kui minul ja maksimaalne vahe võis olla kolm sekundit. Teadsin, et raske tuleb, aga kui ta alguses kohe sellise tempoga ära läks, siis sain aru, et sel pole mõtet. Ei saanud talle järele võtta, jooksnuks nii kinni, et Bechmann oleks ka läinud tagant mööda."

"Tegin ühtlase jooksu. Teine-kolmas ring kustusin natuke ära, aga lõpus sain juurde panna. Ei ole hullu, elu teine aeg. Kui ma oleks rohkem kella jälginud, siis oleks tempotunnetus olnud parem. Unustasin vaadata, mingi hetk sain aru, et tempo on natuke aega ja panin juurde. Neljanda ringi keskel hakkasin [Pawel] Wiesiolekil eest ära minema, siis tuli tagareide krambitunne. Ristoga [füsioterapeut Risto Jamnes - ERR] panime ilusti teibi peale, aga mingi hetk andis ikkagi tunda. Aga arvan, et võtsin ikkagi maksimumi. Väga super!"

Elu esimese suure tiitlivõistluste eel ta erilist närvi ei tundnud. "Ma arvan, et olin võistluseks küllaltki valmis. Ei olnud meganärveerimist. Ta on ikkagi prestiižikam, aga võtsin ka seda lihtsalt kui võistlust. Tundsin end hästi. Ei olnud nii, et stardis käed väriseks."

"Mõnus pinge oli peal. See pigem aitas kaasa," jätkas Lillemets. "Eks nende call room'ide ja nendega on kogemus vajalik järgmisteks tiitlivõistlusteks. See on teistmoodi kui tavavõistlus ja sel on efekt tulemusele. Nendega toimetulemine - ma arvan, et selle ma siit kaasa võtsin, et kuidas asi suurtel võistlustel käib. Järgmine kord olen selles osas targem."