Prantsusmaale ei ole palju Eesti kossumehi tulnud. Võib-olla põhjusega, et see liiga on teistsugune. Mis sa selle nelja kuu jooksul siin kogenud oled ja kas ta on siis teistsugune?

Jah, kindlasti on. Kui ma puhtalt võrdlen Eesti-Läti liigaga, siis ikkagi gabariidid, kiirused, kvaliteet ja meeskondade tase. Üldine liiga tase on ikkagi gramm või kaks kangem. Palju eelkäijaid ei ole. Mõni on käinud, aga väga pikalt ei ole siin peatuma jäädud. Eks muidugi ma ise ka vaagisin. Kui ma varasemalt olin Prantsusmaa liiga peale mõelnud, siis mõtlesin, et ma ei tea, kas see on nagu koht, mis mulle võiks sobida, kuna räägitakse, et see on nii füüsiline liiga. Aga samas mõnes mõttes on need neli kuud selle nagu heas mõttes ümber lükanud. On küll füüsiline liiga, aga kui osatakse su tugevus ära kasutada, siis saab ka muud moodi mängida. Ma arvan, minu mängu lugemine võib-olla ja tarkus ja selline hea viskekäsi. Ma arvan, et tegelikult see kohanemine läks suht kiiresti ja ma usun, et see neli kuud andis mulle palju.

Ma arvan, et sa oled nüüd tõestanud, et Eesti mees saab siin liigas hakkama küll?

Ma usun küll jah, et jällegi üks Eesti korvpalliskeenel üks riik juures kaardi peal, mida nagu jälgida, kuna mina siin pallin. Teeb pildi võib-olla huvitavamaks-kirjumaks. Meil seal ACB-s [Hispaania kõrgliiga] poisse on olnud ja praegu on ka, aga see Prantsusmaa liiga on jah selline natuke puutumata, avastamata maa olnud. Mul on hea meel, et olen suutnud siia võrdlemisi hästi integreeruda ja näidata, et olen hakkama saanud.

Individuaalselt on kõik suht hästi välja tulnud.

Jaa. Ma tulles väga kindlaid eesmärke endale ei pannud. Tahtsin panna end proovile ja võimalikult hästi sulanduda ja olla julge. Mitte võtta tavalist rollimängija kohta. Hea oli see, et treener nägi mul kindlat rolli oma süsteemis. Nõudis, et ma ei oleks lihtsalt keha. Andis mulle võimaluse. Läks hästi, et kasutasin esimesed võimalused hästi ära ja sealt see usaldus kasvas. Individuaalses plaanis võin kogu hooajaga rahule jääda, sest minu jaoks oli see samm edasi. Näidata endale, et sellisel tasemel annab mängida. Kindlasti tõstab üldist enesekindlust ja annab karjäärile tõuke juurde. Meeskondlikus plaanis on olnud pigem üle kivide, aga natuke on veel jäänud. Kokkuvõtteid saab teha, kui kõik mängud on mängitud.

Mis sinu roll rünnakul ja kaitses on?

Mu roll on muutuv. Põhiliselt peaks mängima nelja peal, aga sellest ajast, kui siia tulin, on meil olnud rotatsioonis pigem rohkem muresid kui vähem, mistõttu on mind kasutatud palju ka viie peal. Mis on üllatus, sest viie peal on siin Prantsuse liigas kehad veel suuremad. Mina siis justkui pean nendega madistama, möllama. Mõnes mõttes annab rünnakul eeliseid, platsi veits laiemaks venitada ja kasutada oma kaugviset. Aga samas, mis endale teeb rõõmu ja on uud dimensioon - olen korvi alt ka võrdlemisi hästi suutnud realiseerida, mitte jäänud ainult kaare taha. Pall liigub pikkade käest suhteliselt hästi läbi. Keegi ei ole isekas mängija. Minu kui pika mängija elu teeb palju lihtsamaks see ka, kui on nii kvaliteetsed tagamängijad, kes lihtsalt õigel ajal söödavad sulle palli kätte. Minu töö on lihtsalt realiseerida kas seest või väljast. See on ka asi, mis kõrgemal tasemel on teistsugune. On kindlamad rollid meeskonnas ja siis see tuleb kuidagi kokku. Kaitses on kindel süsteem, mida mängime. Seal lihtsalt hambad ristis võidelda, lauavõitluses suurte meestega hakkama saada.

Fänlus võib olla päris tuline, aga samas kõik on sõbralik. Mida klubi kohta tervikuna ütled?

Asi on professionaalne. Esimene päev, kui siia jõudsin, näidati kohe kontorit, mis on siinsamas hoones. Kontoris on 25 töötajat, kes igapäevaselt töötavad eri asjadega. Kõigil on ülesanded ära jaotatud ja organisatoorne pool on väga hästi korraldatud. Fännide kaasamine on ka teistsugune võrreldes sellega, mida ma olen näinud. Tavaliselt on meil kõik mängud suht väljamüüdud. Pärast mängu ei lähe rahvas ära, jäädakse siia. Siin on erinevad ruumid, lounge'id, kus on catering. Inimesed saavad veel süüa. Terve õhtu on üritus, mitte lihtsalt spordimäng. Aga asju tehakse professionaalselt. Kõigil on ülesanded kätte jaotatud. Varasemalt olen ka Hispaanias olnud ja siis oli jäänud selline mulje Lõuna-Euroopa kohta, et asjaajamised võtavad aega. Aga siin olen positiivselt üllatunud, et kui midagi on vaja, siis asjad toimivad.

Te mängite ühe mängu nädalas. Kuidas see on võrdluses sellega, mis näiteks Kalev/Cramos oled kohanud?

Eurosari kukkus ära ja see tähendaski üht mängu nädalas. Teed viis-kuus päeva trenni ja siis mängid ühe päeva. Cramos oli tihtipeale kolm mängu nädalas. Alguses vajas keha harjumist ka. Pisiasjad tekkisid - hakkas siit-sealt valutama. Lihtsalt see treeningkoormus on nii suur ja trennid intensiivsed. Iga päev saad mänguliselt sellise koormuse nagu olekski mängupäev. Aega trenni teha on nii palju. Samas on ta teistmoodi. Saad üheks mänguks väga detailselt keskenduda. Harjumist võttis, aga nüüd on rütm suhteliselt omaks saanud. Jällegi teistsugune kogemus.

Selge see, et sul oli vaja Kalev/Cramost kuhugi saada. Millal siis veel, kui mitte nüüd? Kui hea meel sul on, et see nüüd õnnestus?

Tõesti on hea meel tagantjärele. Alguses ei tulnud otsus kergelt. Mul ei olnud palju aega vaagida, pidin otsuse kiirelt tegema, aga mõtteid ja stsenaariumeid käis palju peast läbi. Ei olnud turvalisse vette tulek, pigem samm edasi, kõva liiga, kuidas end tõestad - kõik see. Aga nagu sa ütlesid - kas nüüd või mitte kunagi - see ka torkis mind tagant. Ma kardan, et oleksin kahetsema jäänud. Tegelikult olid mingid pakkumised ka varasematel hooaegadel ja ka selle hooaja alguses, mille olin ühe või teise asja pärast tagasi lükanud. Selgelt kodus olles tekib kerge mugavustsoon. Aga kui võtta mu korvpallurikarjäär, siis pidin selle sammu tegema. Tahtsin end kuskil välismaal proovile panna. Need varasemad äraütlemised, see kannatamine päädis sellega, et sattusin õigel ajal õigesse kohta.

Mis elust edasi saab? On sul ideid või mõtteid? Siia tulid pooleks aastaks.

Tegelikult tuleviku suhtes väga palju küsimärke enam ei ole. Aga kuna ei ole midagi väga ametlikult paika saanud, siis ei hakka selle koha pealt analüüsima. Aga häid variante on!

Ma siis küsin teistmoodi ka ja sa ei pea sellele vastama, aga tahad sa siia jääda?

Mulle sobiks!

Kui palju oled vahepeal Eesti kossu vaadanud ja seda, mis seeriates toimunud on?

Ma olen rohkem vaadanud Eesti kossu nüüd, kui siis, kui Eestis olin. Kui ma siia tulin, siis ma arvan, et olen kõiki Cramo mänge vaadanud. Ja ka muid Eesti mänge. Seeriatel hoidsin tulise pilgu peal, sest intriigi jagus küll. Enne poolfinaalseeriaid ei oleks seda osanud arvata. Müts maha Pärnu ees. Nad tegid kõva võitluse, natuke jäi puudu. Ma arvan, et ma ei tee kellelegi väga palju liiga, kui ütlen, et Eesti kossu intriigi ja rahva huvi mõttes on Tartu ja Cramo finaal uus vaatus eelmisele aastale ja selle hooaja kulgemisele. Rahva huvi ja ootus on kindlasti suur. Ka pronksiseeria saab päris põnev olema. Pärnu on näidanud hooaja lõpuga, et nad on väga-väga arvestatav sats. TalTech on medalimõtted julgelt välja käinud, aga ma midagi neile ei kingiks küll, sest Pärnu näitas, et nad oskavad mängida küll.