Tiidrek, alustame sellest - kuidas on enesetunne enne seitsmendat EM-i?

Enesetunne on suurepärane! Olen väga motiveeritud. Ärevus on sees kaks päeva enne starti. Ma arvan, et see ongi parim, mis praegu olla saab.

Oled kunagi ühes intervjuus öelnud, et sa vanuse peale nii palju ei mõtle. Oluline on sotsiaalne keskkond ja motiveeritus. Tundub, et sul nende kahe asjaga üldse probleemi pole.

Minu jaoks on sel võistlusel kõige olulisem ikka see, et saaks esindada oma riiki alal, milles olen hea. See on see, mis motivatsiooni üles tõstab. Ilmselgelt ka see, et kergejõustikus on selliseid võistlusi aasta peale... sel aastal on ainult üks, milleks nii tõsiselt valmistuda. Olen pikalt valmistunud ja seetõttu olengi väga motiveeritud.

Räägi oma ettevalmistustest. Kui suurte koormustega ja mida oled teinud?

Minu ettevalmistus on nagu ikka - aastaringne. Talvel olin Keenias, kevadel võistlesin Bostoni maratonil, suvel olin viis nädalat Colorado mäestikulaagris ja nüüd siis viimane kolm nädalat Eestis. Suures pildis võin öelda, et kõik on õnnestunud enam-vähem plaani järgi ja olen täna kindlasti hooaja parimas seisus.

Ilmselgelt oled meie koondise kõige kogenum liige. Kui sa nüüd mõtled aastatele tagasi, siis mis on kõige suurem muutus?

Tõepoolest, 16 aastat järjepanu EM-e. See on nüüd tagasi vaadatuna väga pikk, aga sammhaaval edasi liikudes on see justkui loomulik rada. Aga mis on võib-olla muutunud - kindlasti inimesed. 16 aastat tagasi ei olnud mitte ühtki koondisekaaslast, kes on täna siin. Alates 2018 olime [Karel] Tilgaga ühes koondises. Inimesed on muutunud, aga positiivne on jälle see, et näiteks meie team leader Aivo Normak, kes oli ka 2008 Pekingi olümpiamängudel, on tänagi siin. Sportlaste kontingent muutub, aga team leader'id on jäänud aastate jooksul samaks. Maraton on ikka 42 kilomeetrit, selles osas ei ole midagi muutunud. Linn on muidugi teistsugune, spordi tehnilise poole pealt on muutunud jalanõud. Inimesed oma füsioloogia poolest on sellised olnud mitu tuhat aastat.

Ütlesid, et inimesed muutuvad. Sina oled jäänud. Sinu selja taga on Liis-Grete ja Karel. Mida sa neile oled kaasa öelnud?

Eks ma olen kõrval pigem samal pulgal tegija kui nemad. Eeskätt on nad teadlikult, millega tegelevad ja mõlemad on ju tegelikult ka treeneri rollis. Usun, et õpin ka nende pealt. Vaikselt jälgin, kuidas nemad asjale lähenevad. Minu hoiak on see, et kui neil on küsimusi, siis olen kindlasti valmis vastama ja olen avatud ka igasuguseks koostööks. Ma arvan, et see on mind saatnud kogu karjääri jooksul algusaastatest peale. Olen alati olnud valmis jagama seda, mida ise omanud ja kogenud.

Milliseid lugusid oled sina tänavusest EM-rajast kuulnud? Ma arvan, et sa sellega enne võistlust tutvuma ei lähe.

Tõepoolest ei lähe. Mul on siin Ameerikast tulnud treener Mark Misch, kes läheb täna õhtul või homme hommikul seda rada ka vaatama. Kindlasti ma usaldan tema tähelepanekuid. Kõike, mida ta välja toob, räägime läbi ja arvestan. Positiivne on ka see, et seda ühte ringi saab ju kaheksa korda joosta. Esimesel ringil tutvumine ja ülejäänud seitse on tark jooks.

Mis tulemus teeks sind õnnelikuks?

Minu ajalugu Euroopa meistrivõistlustel on väga edukas. Olen olnud üheksas, kümnes, kaheteistkümnes. Eelmine hooaeg ühe korra vist üheteistkümnes. Seega top kümne koha peale olen jooksnud, aga ilmselgelt andes au ka konkurentidele ja selle, et eks ma aastatega olen natuke aeglasemaks ka jäänud, siis kui ma saaks 60+ jooksja hulgas 20 piiri peale, siis see oleks väga hea saavutus. Ilmselgelt ma ei oleks pettunud, kui suudaks joosta ka 30 hulka. Aga eks ole näha. Loodan seda kõige rohkem, et võistlen lõpuni. Et ei tekiks lõpus poole seda momenti, et hakkan kulgema või ootama seda lõppu. See on võib-olla kõige suurem unistus, et see jooks saaks tehtud algusest lõpuni nii, et olen asja kallal. Ja ei oleks ka suuremaid tõrkeid, mis võiks hakata loomulikku jooksu segama.

Märkimisväärne saavutus on seitsmes EM. Kui palju veel sinusuguseid on?

Just pool tundi tagasi üritasin ChatGPT-s aru saada. Tuleb välja, et olen Euroopas ajaloos 10-20 hulgas. Ilmselgelt seitsme-kaheksa juurde need paremad jäävad. Võib-olla mõni on üheksa peal. Aga see on tõesti väga suur saavutus. See ei ole ju ainult see, et tulen siia lihtsalt osalema. Ilmsegelt selleks on ka valmistutud. Pean siia kvalifitseeruma, kõik need treeninglaagrid, jooksukilomeetrid, planeeritud elu, kogu mu hing, elu ja pühendumine on olnud selle asja sees kõik need 16 aastat. Et seda nii kaua teha, see on täiesti absurdne, ime ja kohati ka ebanormaalne.