Talvine suur spordipidu tuleb omanäoline ja eriline, sest võistluspaigad jagunevad suurele territooriumile. Eesti läheb välja tõenäoliselt rekordiliselt suure taliolümpiakoondisega ja see kahtlemata rõõmustab.

"Sellel jutul on tõepoolest tõepõhi all sellepärast, et kui oleme nüüd EOK-s arvutanud, siis oleme jõudnud suisa 34 inimeseni. Eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses arvestasime, et on hästi, kui on murdmaakoondis täielikult peal, kui laskesuusakoondis on täielikult peal ja meil on neid väikeseid taliaalasid ka, aga järsku ühel hetkel hakkasime lugema ja vaatama, et vau! Kui praeguse seisuga tabel lukku panna, siis on meid juba 32. Sinna hakkas veel ägedaid inimesi juurde tiksuma, nii et jah, praegu läheme sellise plaaniga olümpiale, et Eestist võib maksimaalselt peale saada isegi 35 sportlast. Aga arvestame, et väga hästi on 34 sportlasega ja okei on, kui on 30 sportlast," rääkis Luuk.

Millistel spordialadel on veel kõige suuremad küsimärgid? "Hästi palju muutuseid võib tulla individuaalaladel, kus teame, et mõnel alal on meil koht juba kindlustatud. Näiteks iluuisutamises mehed-naised, kurlingus oleme isegi ju nimeliselt peal, aga näiteks on lahtine ka murdmaasuusatamine, et kas me saame minna välja teatemeeskonnaga, sest hetkel on kindlustanud olümpiakoha kolm meest. Henry Sildaru tõenäosus edetabelitest välja kukkuda on olematu, aga kui samal ajal vaatame Kelly Sildaru, siis ta on teinud ühe võistluse, et peale saada rennisõidus. Praeguse seisuga ta on seal peal ja me ka ei näe, et keegi saaks temast mööda minna, aga ta ikkagi läheb MK-etappidele," selgitas Luuk.

"Väga ootamegi kindlust sellistel lahedatel aladel nagu skeleton, kelgutamine, lumelauakross ja lumelaua Big Air. Mäesuusatamises on meil tegelikult riigil kohad olemas. Üks mees ja üks naine saavad ikka peale, aga äge oleks, kui saaksime minna nii-öelda uuel distsipliinil ehk teatevõistluses starti kahe sportlasega. Samamoodi kahevõistluses, kus teame, et Kristjan Ilvese tõenäosus olümpialt välja jääda on õhkõrn. Aga väga äge oleks, kui saaksime kahevõistluses või suusahüpetes tiimiga peale. Niimoodi hakkadki neid kokku lugema ja siis vaatad, et lasksuusatamises kaheksa inimest, kurlingus kaks, murdmaasuustamises seitse, freestyle-suustamises kaks, mäesuusatamises kaks jne. Niimoodi tulebki see 34 sportlast kokku."

Sportlased võivad olümpiatunnet sel korral tunda kaunis erinevalt, sest ühte suurt olümpiaküla ei tekigi. "Korraldamise poole pealt ja tegelikult ka sportlase poole pealt on nendel iseenesest väga hästi. Võistluspaigad on majutuse kõrval ning ei pea bussiga kuhugi rändama sadu kilomeetrid, mis Pekingis vahepeal juhtus. Või isegi Pariisis, kus me vahepeal sõitsime poolteist tundi või isegi kaks tundi mõnda võistluspaika," alustas Luuk.

"Kindlasti on mõned sportlased, kes lähevad oma esimesele olümpiale ja olen kindel, et nemad seda olümpiatunnetuse või seda olümpiaküla tunnet lihtsalt ei saagi, sest nad ei näe teisi sportlasi nii palju. Selle ennetamiseks tegime maikuus Milano Cortina eellaagri, kuhu kutsusime kõik koondisekandidaadid, kellel oli vähegi mingisugune võimalus kvalifitseeruda Milano olümpiale. Kutsusime nad kõik Käärikule kokku ja nad siiamaani meenutavad seda, et tahaksid midagi sellist veel teha. Ajaliselt me nüüd kahjuks enam seda teha ei suuda, aga seal nad said selle olümpiaküla tunde. Saidki koos olla, midagi koos teha, näiteks mängida või söömas käia. Olümpiaküla kogemuse saavad Milanos iluuisutajad, kiiruisutajad ja jäähokimängijad. Ka Livinos on hotellidest kokku pandud mingisugune olümpiaküla kõikide freestyle-suusatajate ja lumelaudurite jaoks. Aga fakt on see, et Anterselvas küla kui sellist ei ole ehk laskesuusatajad on oma hotellis nagu nad on harjunud enne MM-i või MK-etappi olema."

Mis on ikkagi selle võti, et Eesti talisport on nii mitmekülgselt Milanos esindatud? "Meie koondise kõige vanem inimene on ülinapilt sündinud Nõukogude Eestis, et tegelikult on väga suur osa koondisest vabas Eestis sündinud. Meil ei ole kunagi varem olnud sellist olukorda, et kõige vanem sportlane on 33 ja kõige noorem on olümpia alguseks 16. See, et meil on väga-väga noor koondis näitab ka see, et need alad, mida tehakse, on ikkagi noorte alad. Me juba mõtlesime, et oleme esimest korda peal kurlingus, aga me ei ole ka lumelaua aladel nõnda esindatud olnud. Rääkimata skeletonist. Kuna neid spordialasid ja distsipliine on nii palju arendatud ja juurde on tulnud ka võistkonnavõistlused, mis on rahvale huvitavad, siis ongi selline olukord, et võib-olla sa ei ole maailma esikümnes, aga sul on ikkagi võimalus olümpiale peale saada ja tiimiga esikümnesse jõuda. Ja kindlasti on päris paljud sportlased entusiasmi pealt tulnud. Nii nad on jõudnud lõpuks ka siis Team Estonia vaatevälja, mis on ka jälle omaette väärtus," märkis Luuk.

Viimasel neljal olümpial on olnud väga omamoodi avatseremooniad. Nüüd näeme Milanos jälle midagi täiesti erilist. "Oleme küll plaane teinud, aga Eesti lipukandjad kindlasti ei ole ühest külast ja nad tõenäoliselt üksteist ei näe. Tseremoonia puhul on meil see küsimus, et kuidas see siis välja näeb, et kas lipp jagatakse kaheks või kuidas see kõik välja nägema hakkab. Hetkel ei ole õrna aimugi. Me räägime küll, et San Siro staadionil toimub suur tseremoonia, aga võib juhtuda, et Eesti koondisest seal Milanos võib-olla keegi ei marsigi, sest meie ilu- ja kiiruisutajad alustavad oma võistlusi paar päeva hiljem. Et ei ole mõtet neid sinna solgutada. Kindlasti EOK räägib sportlastega läbi, et kes tahab tseremooniale minna, aga see on kindlasti teistsugune. Mõtlen just seda, kui Tokyos toodi esimest korda sisse see, et mees ja naine peavad koos lipuga sammuma, siis ega me vist siiamaani pole suutnud seda paika panna, et kuidas see kahekesi lipuhoidmine välja näeb. See on jätkuvalt parajalt koomiline. Igale sportlasele on avatseremoonia kindlasti omaette elamus, rääkimata lõputseremooniast, mida mina isiklikult väga ootan."

Milano Cortina taliolümpiamängud toimuvad 6.-22. veebruarini.