"Eks neid põhjuseid on palju. Ma arvan, et see seeme hakkas idanema, kui ma ise veel Tartus treenisin ja meil klubi treener korraldas tol hetkel Eesti suurimat võistlust nagu "Tartu kevad" ja siis me juba treeninggrupiga mõtlesime, et võiks kuidagi lahedamaks teha. Aga siis ma läksin ise juba välismaale ja sõbrad hakkasid vaikselt lõpetama, nüüd olen ise kümme aastat rahvusvaheliselt võistelnud, eks neid erinevaid võistlusi ja show'sid olen läbi käinud omajagu ja siis, kuna mul oli juba ette planeeritud niisugune väike paus või natukene väiksematel koormustel treenimine, siis mõtlesin, et teen oma võistluse ja viin nende unistused ellu," selgitas Zirk.

Mis on selle võistluse juures teistmoodi?

Ma ütleks võib-olla nii, et ma ei tea, mis meil ei oleks teistmoodi. Ütleme nii, et eks see bassein on ikka 50 meetrit pikk ja alad on samad nagu ikka, aga Aura keskuse kõik need liikumised ja sportlaste asjad ja show oleme põhimõtteliselt täiesti… see on esmakordne, mida me teeme, põhimõtteliselt Eestis varem ei ole niisuguseid asju tehtud. Näiteks valgussõud oli Eestis varem ujumisvõistlustel kasutatud ja see, kuidas see liikumine seal on ja ühte seina tegime augu näiteks, et oleks natukene loogilisem ja jälle teistmoodi neid asju liigutada.

Et see kõik oleks kuidagi vaatemängulisem?

Just. Nüüd mul tuli meelde veel, et tossumasinat näiteks kasutame, tossukahurit. Muidu on ujumine üldpidis üpriski igav ala, nii teha seda kui vaadata, olgem ausad. Aga erinevad organisatsioonid on seda üritanud huvitavamaks teha ja tegelikult ju sport on meelelahutus, tuleb ikkagi mõelda sellele aspektile ka.

Tegelikult ju ka Pariisi olümpial oli ujumisprogrammi populaarsus meeletu, üks ikkagi suurtest spordialadest. Ja oodatakse, et järgmisel olümpial Los Angeleses on ujumine võib-olla isegi ägedam ja vingem kui kergejõustik. Aga sa ütled ise, et alana võib-olla saaks teha veel vaatemängulisemaks? Mis need võimalused on siis? Sa ujud ikkagi neid traditsioonilisi distantse või kas võistlusformaadis näiteks on ka midagi teistmoodi ja kui palju seal annab mängida?

Ma arvan, et võistlusformaat ongi võib-olla kõige suurem asi, mida saaks muuta, aga see jällegi… ujumine on selline pikkade traditsioonidega ala. Eks valgussõud ja neid võib lõpmatuseni teha, aga ütleme nii, et olümpial on see õhtune programm ju tegelikult hästi pikk ja hästi veniv, autasustamised. Meil näiteks eraldi autasustamisele ei ole aega kulutatud, meil on eraldi selleks ala ja koht ja inimesed, aga jälle natuke teistmoodi. Aga näiteks 50 vabalt finaal – 50 vabalt on üks siis niisuguseid kuninglikumaid alasid ujumises –, seal on meil niisugune väljalangemisvoorudega ujumine, et alustavad kõik kaheksa ujujat koos, siis kõigepealt neli tükki saavad edasi, siis on neil natuke aega puhata, siis neli tükki lähevad uuesti ja siis neist saab edasi viimasesse ujumisse kaks tükki. Ja lõpuks siis need kaks tükki lähevad koos kolmandat korda uuesti ujuma ja selgitavad võitja – duell.

Kes kohale tulevad? Kas sa oled kasutanud oma rahvusvahelisi kontakte ja kutsunud ka välismaa ässasid kohale?

Olen ikka, neid kontakte on palju. Lootsin, et tulevad rohkem, aga nagu mina isegi, siis päris paljud võtavad väikeseid pause või on mingite teiste võistlustega kohustatud, kuhu nad peavad minema. Huvi oli paljudel, aga ütlesid, et kahju küll, aga ma teen väikest pausi praegu või pean kuskil teisel võistlusel olema. Aga meil tuleb Slovakkia parim mees- ja naisujuja ja muidugi meie Eneli Jefimova. Minu jaoks oli väga oluline, et Eneli tuleks kohale, sest kui ma ei saa Eesti tippe ka kohale, siis oleks eriti nukker.

Kas see on ühekordne projekt või julged sa juba lubada, et see on asi, millega sa lähed edasi ja sa panidki nüüd selle seemne idanema?

Ma arvan, et ma siin luban ikka, et ma teen edasi. Eesmärk on seda kindlasti kasvatada, teha kas või mitmeetapiliseks ja äkki ka rohkem lastele ja noortele suunatud võistlused. See praegu on noortele ja täiskasvanutele, aga lastele saab ka kindlasti midagi lahedat teha. Ja veel enam rahvusvaheliseks viia, aga eks seal on ka mingeid limitatsioone.

Sellest räägitakse lõpmatuseni, et olümpiaujulat Eestis ei ole, see on tippujumise vaates katastroof, see on suur probleem. Kas muidu meil see ujumisskeene elab head elu, inimesed käivad võistlustel või just tegelikult sellist võistlust ongi vaja? Meil on praegu maailmatasemel tippujujad ja seda tuleks kuidagi kasutada veel rohkem ära?

Võistlusi on palju, aga ma tunnen, et ei ole võib-olla sellist innovatsiooni viimasel ajal olnud. Eks see on ka üks minu põhjuseid, miks ma… no ma olen niisugune, kui ma teen midagi uut, siis ma teen seda sajaga ja täiesti totaalselt teistmoodi, kui keegi teine võiks teha.

Nagu näha, Eesti ujumisel pigem läheb hästi, aga ma ütleks selle basseini osas ka, näiteks Aura keskus, kus me korraldame seda, seal kõrval on üks lastebassein, seal on hästi madal, aga kui me seal natukene saaks näiteks seina tõsta või põhja kõrgendatud, siis tegelikult sellest saaks ka soojendus- ja lõdvestusujumisbasseini, mis juba muudaks kogu selle maja dünaamikat. Hetkel ei olegi Eestis ühtegi basseini, kus oleks soojendus- ja lõdvestusbassein ka veel selle põhibasseini kõrval. See on väga suur probleem tegelikult võistluste vaatevinklist.

Kuidas sul endal läheb praegu? Tegeled võistluse korraldamisega, lapse kasvatamisega. Kas see hingetõmbepaus hakkab nüüd läbi saama pärast seda väga edukat eelmist aastat? Kuidas sa järgmisi sportlike eesmärke ise sead?

Jah, vaikselt hakkab läbi saama. Väga mõnus selline rahulikum aeg on olnud, olime kuu aega perega Aasias väiksel ringreisil ja nüüd viimased nädalad on põhiaur ikkagi võistluse korraldamisele läinud. Aga eks ma olen ka otsinud seda vaheldust enda jaoks ja see oli minu jaoks ideaalne väljund. Ma loodan, et äkki saab ka suusatada see aasta veel ja vaikselt hakkan liigutama ennast aina rohkem ja rohkem.

Lõpetuseks, kui palju sa veel eelmise aasta lummuses oled? Ka aasta sportlase valimisel sinu panust märgati, sa olid pildis, sind tõsteti igati teenitult esile – ikkagi olümpiafinaalis ujunud mees. Või nüüd on juba see ikkagi jäänud selles mõttes, et nüüd tuleb vaadata järgmiste eesmärkide poole?

Ma arvan, et üldpildis üldse mul eelmine aasta oli väga edukas, neli tiitlivõistluste finaalikohta. Kindlasti tuleb edasi minna. Ma arvan, et vahepeal mul isegi lähevad need tulemused või kuidagi asjad meelest ära, ma ise olen hästi niisugune olevikus olev inimene või vähemalt siis tuleviku poole vaatav inimene. Tuleb edasi liikuda ja minu eesmärk on ikkagi nii-öelda pikas perspektiivis järgmine olümpia, mis on siis juba kolme ja poole aasta pärast.