"Ma uskusin sellesse, et olin valmis finaali pääsema, aga kindlasti on alati mingeid kahtlusi. Trennides oli hea tunne ja ajad olid head, nii et mul ei olnud ka otseselt põhjust millegi pärast muretseda ja ütleme nii, et ei olnud ka midagi kaotada. Ma endale mingisuguseid pingeid ei seadnud tol hetkel… Mingil määral kindlasti oli väike üllatus, et ta just nii suurelt tuli, et ma sinna täitsa 1.54 algusesse ujusin. See oli mõnevõrra üllatav, aga ütleme, et mitte nii dramaatiliselt," avaldas Zirk ERR-i aastalõpuintervjuus. "Võib-olla minu jaoks üllatavam mõnes mõttes jällegi oli see finaalipääs. Ma ei tea, kas selleks tundeks saab lihtsalt valmis olla, see tuli jube äkitselt."

Tänavu oli nelja tiitlivõistlusega aasta ja sina olid üks väheseid, kes tegi kõik neli võistlust kaasa. Esimene neist oli juba veebruaris ja viimane detsembris. Praegu aastale tagasi vaadates, võid sa öelda, et see oli igas mõttes sinu karjääri edukaim aasta, õigete valikute aasta ja kui mitte ideaalne, siis ideaalilähedane aasta?

Ma ütleks küll, jah, et tõesti, võistlemist oli palju. Ma isegi lisaks sinna juurde veel eelmise aasta lõpus toimunud lühiraja Euroopa meistrivõistlused ehk viimase 12 kuu jooksul on tegelikult olnud viis tiitlivõistlust. Kõik tiitlivõistlused, mis võimalik on, need toimusid ja seal ma kohal olin. Igal pool sain finaali – see oli minu jaoks nüüd tagasi vaadates väga lahe saavutus.

Muidugi, kes ei tahaks medalit, see jäi seekord saavutamata, aga ma arvan, et ma olen kindlasti enda karjääris järgmise sammu edasi teinud. Ja ütleme niimoodi, et kindlasti aasta alguses oli hästi palju teadmatust, enesekindlus väga palju kõikus, aga ma arvan, et lõpuks tänu sellele tegin kõik asjad korralikult ära ja läksin niimoodi starti, siis tulidki need head tulemused.

MM-il olid sa viies ja olümpiamängudel seitsmes, aga julgen pakkuda, et Pariisi olümpia on kõige ilusam peatükk selles aastas ja sinu karjääris. Kui sa mõtled tagasi nendele kahele päevale juuli lõpus – 200 liblika poolfinaali päev ja finaalipäev – mis on kõige eredam hetk, mis esimesena meelde tuleb?

Ma arvan, et see poolfinaal, kui sain teada, et ma sain finaali edasi. Tegelikult ma olin esimeses poolfinaalis, tol hetkel ei olnud päris kindel, et sain edasi. Aga vaadates seda aega ja kuna ma olin poolfinaali kolmas, siis ma olin 99 protsenti kindel, et ma edasi sain. Ja need emotsioonid tol hetkel olid võimsad, olid väga sügavad minu jaoks. See on kogu aeg ilmselgelt üks eesmärkidest, mille kallal ma olen töötanud, et mul oli ülimalt hea meel selle üle, et ma lihtsalt suutsin kogu selle nii-öelda treeningbloki ja selle asja sinna basseini jätta. Tegelikult, ma mäletan, et viimased kaks-kolm nädalat enne olümpiat need treeningud olid minu elu parimad treeningud. Ma ei olegi nii hästi tundnud vees ennast, ajad, mis ma ujusin juba trennides… lõpuks see päris suur rekordiparandus seal poolfinaalis oli paljude jaoks üllatav, aga minu jaoks pigem oodatav.

Ennetasid mu järgmist küsimust. Kõrvaltvaatajate jaoks, kes sinu karjääri jälginud ja sulle kaasa elanud, oli finaali jõudmine olümpial päris suur üllatus. Kas sinu jaoks tõesti mitte – teadsid juba starti minnes, et sul on sees olemas see tulemus, mis finaalipääsemiseks vaja ujuda?

Ma uskusin sellesse, et olin valmis finaali pääsema, aga kindlasti on alati mingeid kahtlusi. Trennides oli hea tunne ja ajad olid head, nii et mul ei olnud ka otseselt põhjust millegi pärast muretseda ja ütleme nii, et ei olnud ka midagi kaotada. Ma endale mingisuguseid pingeid ei seadnud tol hetkel… Mingil määral kindlasti oli väike üllatus, et ta nagu nii suurelt tuli, et ma sinna täitsa 1.54 algusesse ujusin. See oli mõnevõrra üllatav, aga ütleme, et mitte nii dramaatiliselt. Võib-olla minu jaoks üllatavam mõnes mõttes jällegi oli see finaalipääs või kuidagi … Ma ei tea, kas selleks tundeks saab lihtsalt valmis olla, et see tuli jube äkitselt või nii.

Kui oled poolfinaalis suure eesmärgi saavutanud ja lähed järgmisel päeval ujuma olümpiafinaali – Eneli Jefimova ütles, et ta seda hetke väga nautida ei saanud. Kuidas sinul oli?

Mina ütleks, et ma finaali võib-olla nautisin isegi rohkem. Poolfinaalis oli see pinge võib-olla kõrgem, aga samas… Mäletan, et enne olümpiat mul oli üks soov – Leon Marchandiga samas vahetuses ujuda ja kogu seda melu nautida. Ja seda ma sain nii poolfinaalis kui finaalis teha. Selles suhtes minu jaoks see melu oli täpselt samasugune – see karjumine ja see kaasaelamine. Justkui väga sarnased kogemused kuni finišini või mis sellele kõik eelnes, aga jah… finaali minnes, ega mul jälle midagi kaotada ei olnud. Mäletan, et ma võtsin vist natuke suurema riski, läksin tugevamalt või kiiremalt vähemalt proovisin peale minna, teadsin, et paljud ujujad kindlasti vajutavad veel rohkem kui poolfinaalis, eks seal tuli väikesi taktikalisi asju proovida.

Kui ma ei eksi, vist äsja Budapestis ütlesid, et finaalis pole suurt vahet, oled sa neljas või kaheksas. Kas sinu jaoks kehtib see igal võistlusel – oli see nii ka olümpiafinaalis?

Ütleme nii, et kui ma finaali lähen, mul on alati kotis ikkagi poodiumidressid kaasas. Kui on finaalikoht ja see tähendab, mul on rada ja mul on võimalus, kunagi ei tea, mis see väljund seal on. Ma ei varja ka seda, et olümpial mul olid dressid ikkagi kaasas. Oleks piinlik olnud, kui ei oleks ja poodiumile oleks pidanud minema. Sellisteks asjadeks tuleb igaks juhuks alati valmis olla, et jah…

Oled juba väga palju aastaid tippspordis olnud – vahel on edasiminek väga kiire, vahel on olnud ka raskemaid hetki. Kui meenutad viimast kolme aastat ehk siis kahe olümpia vahelist perioodi, kui palju on olnud selliseid hetki, kui oled kahelnud, kas ikka suudad sellisele tasemele jõuda nagu sel aastal jõudsid? Ja mis on sind kõige rohkem aidanud sellistes olukordades?

Minu jaoks oli kõige raskem hetk 2023 suvi, kui ma hooaja lõpus MM-il ei liikunud ei edasi ega tagasi… ütleme niimoodi, et pigem isegi tagasi natuke. Ei olnud mingisugust enesekindlust ja treeningud ei olnud päris sellised, mis ma lootsin. Ja ütleme niimoodi, et eks ma pigem olen spordis emotsionaalsem inimene, keskmisest emotsionaalsem ja siis oli ikkagi päris raske mingi hetk see suvi ja ka sügisesse natuke… Aga siis sain kuidagi sellest üle, sain esimesed võistlused uuesti tehtud, läksid täitsa hästi.

Siis sündis poeg Lukas ja ma ütleks, et tollest hetkest saadik on minu maailmavaade väga muutunud. Hing on rahulikum ja ma ei ole nii emotsionaalne, ma arvan… Ma olen alati uskunud, et sportlane peaks olema pigem hea närvikava ja stabiilsema närvikavaga, ma olin varem võib-olla liiga emotsionaalne. Kindlasti poja sünd on sellele kaasa aidanud ja viimasel aastal näiteks kõik treeninglaagrid, mis me oleme teinud ja kus mu pere kaasas on, siis need on mu elu parimad treeninglaagrid olnud. Seda protsessi ja teekonda on mul endal ka väga huvitav olnud vaadata nii-öelda kõrvaltvaatajana… Ma ei pelga seda öelda, et Lukas on minu selle aasta kõige suurem tõuge olnud ja see pere tugi on hindamatu olnud.

View this post on Instagram

A post shared by Kregor Zirk (@kregor)

200 liblika kohta öeldakse, et see on ujumises üks raskemaid alasid. Miks on just see ala viimastel aastatel sinu trumpalaks saanud ja jäänud? On see lihtsalt loogiline ja pragmaatiline valik, et 200 liblikat on kõige sobivam ala, millele panustada?

Mina arvan, et 200 liblikat on täpselt samasugune ala nagu kõik teised 200-meetrised. Kui sa oled korralikult trenni teinud ja õige taktikaga ujud, siis tegelikult iga distantsi lõpuks on eesmärk anda kogu energia basseini. Aga kui sul saab 150 meetri peal võhm otsa, siis see tähendab, et sa oled treenimata. Mina sihipäraselt treeningi selle ala jaoks ja ütleme nii, et kui ma vahepeal ujun 200 krooli näiteks, siis see krool tuleb mul palju raskemalt.

Ma ei peaks seda ala otseselt raskeks. Põhjus, miks ma sellele olen keskendunud viimasel kahel-kolmel aastal, on see, et nägime treeneriga, et seal on suurem potentsiaal kõrgemale jõuda. 200 liblika tase muidugi, mina ütleks, igal aastal muutub ja see sportlaste tase on nii-öelda väga volatiilne, ei tea kunagi, kes saab finaali, kuidas keegi finaalis ujub… Lihtsalt nägime treeneriga rohkem avatud võimalusi sellel alal kui kroolidistantsil. Krool on teadagi kõige populaarsem ala ja kõige konkurentsitihedam, sealt see taktikaline otsus tuli ja sellepärast me liblikale oleme keskendunud rohkem.

Tunned, et sellel alal on sul veel palju parandamisruumi?

See on alati kuidagi nii, et kui teed ühe sammu edasi, siis ilmselge, et eesmärk on järgmine samm ka teha. Tuleb samamoodi trenni edasi teha ja noh… Ilmselgelt tase tõuseb. Näiteks Pariisis, see Eesti rekord, mis ma poolfinaalis ujusin, oleks Tokyo olümpiamängudel poodiumile mind viinud. See näitab, et juba kolme aastaga suudetakse maailmas nii-nii suuri samme teha edasi. Aga tuleb ise sama suurte sammudega edasi minna ja ma arvan, et noh… Ega ma nooremaks ei jää, ega taastumine otseselt kiiremaks ei lähe, aga ma arvan, et iga aastaga ma tunnen enda keha rohkem, mu närvikava muutub paremaks, see just vaimne pool on iga aasta parem. Ja need kõik pisiasjad kokku, siis sealt need sajandikud ja sekundid loodetavasti tulevadki.

Millised eesmärgid sind praegu kõige rohkem motiveerivad tippspordis jätkama, kui vaatad aastasse 2025 või isegi natuke kaugemasse tulevikku?

Ma arvan, ma teen tippsporti niikaua, kuni ma olen suuteline finaalides ujuma. Nagu ma olen öelnud, kui sul on finaalis rada, siis on võimalus ka poodiumile kandideerida. Aga ütleme nii, et jah, ühtegi täiskasvanute tiitlivõistluste medalit mul veel ei ole, see on kindlasti järgmiste aastate eesmärk.

Ma olen päris pikalt seda sporti teinud ja väga kõrgel tasemel, siin lihtsalt tulebki nii-öelda tarkade sammudega edasi minna.

***

Vaata ka spordiaastat kokkuvõtvat saadet "Aasta tipphetked 2024. Sport" ETV-s 29. detsembril kell 18.45.