"Kuigi tänasega lõppeb üks eesmärk ära, siis loodus tühja kohta ei salli. Seisan väga õnnelikult teie ees, sest ma ei seisa siin üksinda – olen lapseootel. See on uus eesmärk minu elus," avaldas 32-aastane Mäe pressikonverentsil, et talle sünnib poeg.

Epp Mäe, üks äärmiselt emotsionaalne päev. Kuidas see otsuste jada on sündinud? Sa olid vigastusega kimpus ja juba siis ütlesid, et sa ei tea, mis karjäärist edasi saab. Millal sa ise selle otsuse lõplikult oma peas tegid?

Eks sportlastel ole alati, et kui üks olümpiatsükkel saab läbi, siis tuleb järele mõelda, kuidas, kas, mis. Olümpiale ma ei pääsenud ja põlv oli mul niikuinii jamasti. Tegin selle põlve korda ja siis olid meil alaliiduga tegelikult väiksed läbirääkimised, avaldasin neile oma plaani – perekasvatamine. Kui see õnnestub, siis on karjääriga kõik ja kui see ei õnnestu, sest kunagi neid asju ette ei tea, siis istume uuesti ja räägime. Aga kui olid asjad selged, siis enam tagasivaatamist ei olnud.

Sa ütlesid, et see viimane aasta jääb kripeldama, aga samas, kui me vaatame su medalikollektsiooni üldse su saavutusi, siis tegelikult lõpuks ei jää ju midagi kripeldama?

Eks ma arvan, et täna on veel natuke selles suhtes värske. Olen alati püüelnud uute saavutuste poole. Need, mis on olnud, need on toredad, aga maadlejatel on nii, et kui see päev on läbi, siis järgmisel päeval võib juba see matš teistmoodi minna. Tulemused on kõik toredad olnud, kindlasti on neid asju, mis ma tunnen, et oleks veel tahtnud. Aga samas ma tunnen, et mul ei ole seda enam sees, et ma suudaks neid asju püüda näiteks nelja aasta pärast Los Ageleses. See on liiga pikk, see on liiga kaugel.

Ehk sa siis ei näe, et pärast poja sündi tagasi tuleksid?

Ma täna tahaks öelda ei, aga asjad võivad ju alati muutuda. See tõenäosus on pigem väike, ma arvan.

Mis sinust nüüd üldse edasi saab? Teame, et sa käid spordijuhtimise koolitusel, sa oled meie järelkasvu koolitanud – justkui kõik märgid näitavad, et sa jääd maadlusega ja spordiga seotuks. Aga kuidas ise praegu tunned?

Esialgu ma tahaks lihtsalt oma rasedust nautida, oma last kasvatada, aga eks ma olengi neid asju võib-olla praegu kombanud natukene selle mõttega, et kas see on midagi, millega ma tahaksin hilisemalt tegeleda. Ma ei taha pea ees kuskile kunagi sisse hüpata. Sportlastele on omane, et kõigepealt valmistame ette ja siis läheme, selles suhtes ma natuke vajan seda aega, et iseennast leida ja otsida, mis asi see on, kui ma ei ole see Epp, kes mati peal maadleb.

Siin kõlas, et justkui ühe ajastu lõpp, samas võiks öelda, et sina just ühe ajastu algus oledki. Kuidas ise enda rolli näed Eesti naistemaadluses?

Ma arvan, et minu algus naistemaadluses ja praeguste tüdrukute algus naistemaadluses on kindlasti väga erinevad. See, mida meie pidime alguses tegema, selleks et meid aktsepteeritakse ja naistemaadlust päriselt arvestatakse kui olümpiaspordiala, võttis väga kaua aega, aga me saime selle tehtud. Nii et mul on väga hea meel, et tulevastel maadlejatel tüdrukutel on see rada ette käidud ja nad tõesti võivad vaadata sinnapoole, unistada olümpiast ja teha neid tulemusi, mis mina olen teinud.

Kuidas sa näed meie järelkasvu – kui suur see tulevik meil on, et keegi need sinu sussid ära täidaks?

Meil võiks järelkasvu muidugi alati rohkem olla. Kui ma nüüd astun ära, siis mul on hea meel, et meil on vähemalt üks tüdruk, kes on täiskasvanutes nüüd minu asemel. Ei ole nagu päris tükk maad tühja. Tööd on muidugi palju, naistemaadlus on järjest arenev ja taseme poolest tõusev spordiala, peame tööd tegema ja vaeva nägema.

Kui sa vaatad oma medalikollektsiooni või üldse oma saavutusi, kas on mingi saavutus, mis jääb ikkagi sinna kõige-kõige tippu seda kõike kaunistama su enda jaoks?

Nagu treeneri enne ütles, igal medalil on olnud oma lugu ja oma teekond selleni, siis on alati väga raske seda valida, et millise ma nüüd nendest kõikidest valiksin, aga kui ma nüüd natuke järele mõtlen, siis kindlasti see Euroopa meistritiitel on omamoodi erilise looga, lihtsalt sellepärast, et finaalis võidetud Vene maadleja oli juba noorteklassidest saadik olnud minu vastane ja ma talle seal tõesti kogu aeg pidin alla vanduma. Teda seal Euroopa meistrivõistluste finaalis võita oli sisemiselt väga-väga suur võit.

Epp Mäe, aitäh sulle selle vägeva karjääri eest!

Aitäh!