Johannson: tuleb teada, millal lõpetada, muidu jääb venima
Pikaaegne Eesti käsipallikoondise kapten Martin Johannson tõmbas ametlikult karjäärile joone alla, aidates Mistra Euroopa karikasarjas järgmisesse ringi.
Kevadel tippkäsipalliga lõpparve teinud Johannson tuli veel üheks mänguks väljakule, kui aitas Mistral kodusaalis 31:25 alistada Leedu klubi VHC Šviesa ja tagada kahe mängu kokkuvõttes pääs kolmandasse ringi.
Martin, uskumatu, et see päev on käes. Kui raske sul selle otsuseni oli jõuda, et päris suurele karjäärile kriips peale?
Ei olnud tegelikult raske jõuda. Tegelikult möödunud aasta oli mu karjääris üldse kõige keerulisem, sest ma tulin koju ja n-ö lülitusin tavainimese rütmi, hakkasin tööl käima ja siis mängisin veel käsipalli. Ei saanud üldse kodus olla. See on peamine motivaator. Ja ma arvan, et tuleb teada, millal lõpetada, muidu jääb venima, inimesed hakkavad rääkima, millal see vanamees ära läheb.
Sai hea aasta eelmine aasta, Mistraga esimesed karikad kappi ja oli väga mõnus. Tänan Mistra organisatsiooni, Jüri, Sassi ja Priit Tamme, et nad võimaldasid ja korraldasid sellise päeva täna siin. Ma olen väga rahul. Ja tegelikult eesmärk number üks oli, et Mistra saaks järgmisesse ringi euroliigasse. Kõik on hästi.
Ma just tahtsin öelda, et ega paremat n-ö suure karjääri lahkumismängu on raske ette kujutada, kui see, kus teed ise hea mängu ja kus ka veel meeskond saab edasi, võidab. Mis see oli, mis teid ikkagi võidule vedas neljaväravalisest kaotusseisust välja ja kokkuvõttes siis kahega peale?
Me arvasime, et me oleme paremad kui see meeskond. Võõrsil oldi ka ju 50. minutil täiesti mängus ja see neljaväravaline vahe keris sisse alles lõpuni väiksest lohakusest või väsimusest. Täna tulime korraliku tuhhiga välja, häälestasime ennast korralikult, kõik olid võitlust ja vaimu täis, murdsime kohe selle esimese poolajaga ära, õnneks. Ja siis ei lastud käest enam teistel poolajal.
Mingil hetkel võib-olla läks siin teisel poolajal natuke ärevaks, kui vahe viiele kahanes, aga ega ongi ju raske 60 minutit sellist momentumit hoida?
Absoluutselt, eks see ole natukene Eesti käsipallile kuidagi iseloomulik ka, et lased natuke põlve sirgu kui on vahe sees ja jääd veidi loorberitele puhkama. Tegelikult kõige suurem takistus ongi vaimne, tuleb ennast sundida, oma mängu mängida, mitte tabloole vaadata. Niivõrd-kuivõrd saime hakkama, peamine on tehtud.
Mis sa nüüd tegema hakkad? Ma mõtlen just töises mõttes, sest päris hüvasti sa ju käsipalliga ei jäta?
Ei, päris hüvasti ei jäta, kindlasti. Armastan seda sporti nii palju, et päevapealt on võimatu lõpetada.
Tiksun vaikselt esiliigas, meil on seal väga vahva punt ja hoian ennast niimoodi paar korda nädalas vormis. Ühesõnaga, naudin lihtsalt sporti, pole seda… kui on töö, siis eks ma ikka ka nautisin, aga nüüd saab veel rohkem nautida.
Aitäh sulle, Martin, kõigi nende aastate eest!
Aitäh!
Toimetaja: Maarja Värv