Eelmisel nädalal Eestisse tagasi jõudnud Juht tunnistas tagantjärgi, et talle jõudis alles võistluspaika saabumisel kohale, millisele katsumusele ta tegelikult ennast kirja pani. 

"Registreerisime võistlusele, millest ma varem ei teadnud eriti midagi. Alguses vaatasin üldse, et olen võetud Prantsusmaa tiimi ning jälgisin Youtube'ist võistluse lühemat versiooni 170-kilomeetrisel distantsil. Siis aga sain teada, et meie teekond on oluliselt pikem ja katsumus kümme korda hullem ning see ei jõudnud mulle kohe kohale. Eestis olles ei saagi sellisest asjast aru, alles kohapeal treeninglaagris hakkad midagi aimama. See oli üks ilus ja õudne asi korraga," selgitas Juht.

Mullu esimese eestlasena Islandi kuuepäevase vulkaanimaratoni Fire and Ice Ultra võitnud Juht osales sportlikul väljakutsel esmakordselt paarilisega, kelleks oli varasema mägironimise kogemusega 52-aastane Šveitsi maastikujooksja Victor Hugo.

Juht kohtus oma tiimikaaslasega enne võistlus treeninglaagris ning eestlane sai kohe proovida, mida tähendab joosta 1000 meetrit otseses mõttes taevasse. "Sealkandis on hästi populaarne vertikaalne ultrajooksusari ehk tõusust otse üles minemine. Eestis selliseid kohti treenimiseks polegi," ütles Juht. "Põhimõtteliselt lähed nagu otse taevasse ja uskumatu on mõelda, et Eestis ma pidin nende tõusumeetrite kirja saamiseks jooksma neli tundi Nõmme suusahüppetornist üles ja alla."

Võistluskohta jõudsid Juht ja Hugo umbes nädal varem ja siis nägi eestlane oma silmaga neid mägesid, mis ees ootavad. "Mäletan, et mõtlesin, kuidas ma küll ennast nendest üles vean, sest see tundus nii ebareaalne. Kui käisin enne starti ära 3900 meetri kõrgusel, siis juba pea valutas ja mõtlesin, kas kõrguste vahe mängib nii palju rolli või mis veel edasi juhtuma hakkab. Aga iga päevaga läks paremaks ja lõpuks kadus hirm ära ning otsustasin, et tagasiteed enam pole ning tuleb see asi ära teha," meenutas Juht.

Kuus tundi läbi valu

Start anti 25. augusti hommikul ja kohe ootas ees 3800 tõusumeetrit. "Saime sellega hakkama ja enesetunne oli normaalne. Seal mägistel radadel olles sain aru, kuidas tuleb iga samm läbi mõelda ja igal meetril ettevaatlik olla, sest muidu võid teise ilma sattuda. Ega ma ei tundnud ennast seal väga turvaliselt ja meil tuli kukkumisi ette mitu korda," rääkis Juht.

Kolmandaks võistluspäevaks oli aga Juhi nägu selline, mis reetis, kui palju on tulnud läbi teha. Jalad valutasid ning enesetunne polnud kiita. "Ma ütlesin Hugole, kui pidime 3000 meetri kõrguselt alla laskuma, et lähme rahulikult, aga lõpuks ikkagi jooksime alla. Ja selle tõttu jalad olid täiesti küpsed ja nutumaik suus. Enesetunne oli hull ja pidime jõudma järgmisesse kontrollpunkti kindlaks ajaks, aga tundus, et ei jõuagi sinna kohale," kirjeldas Juht.

"Kui me ühel hetkel jõudsime mäe tippu ja küsisin kontrollpunktis, kui kaua on veel aega järgmisesse kohta jõudmiseks, siis sain teada, et ainult viis tundi. Mul tekkis tunne, et see lihtsalt ei ole nii kiiresti võimalik. Palusin endale valuvaigisteid ning järgmised kuus tundi möödusid räige valuga joostes. Ma lihtsalt otsustasin oma peas, et ma ei anna alla ja pean hakkama saama ning innustasin ka Hugot, et tema alla ei annaks. Ma ei tea, kust see jõud lõpuks tuli, aga valu kadus ühel hetkel ära ja me jõudsime õigeks ajaks kohale," meenutas Juht üht kõige raskemat võistluspäeva. 

Petite Trotte à Léon (PTL) võitlus eristub oma ainulaadse kontseptsiooni poolest, sest sealsetes kõrgustes tuleb läbida ilma teemärgistuseta radu ning orienteeruda keerulistes ilmaoludes, mis võivad vahelduda päikese, vihma või lumega. Samuti oli maastik raske, keha ja jalad üsna läbi ning tõusumeetrid väljakutsuvad. Kõigele lisaks õnnestus Juhil saada ka toidumürgitus.

"Ligi poolteist tundi jooksin ma vetsu vahelt ja magada väga ei saanudki. Õnneks olid mul rohud, mis selle vastu aitasid ja sain lõpuks asja kontrolli alla. Ees ootas viimane jupp ning ütlen ausalt, et selleks me ei olnud tõesti kuidagi valmis, mis edasi juhtuma hakkas," selgitas Juht.

Ränk võitlus enne finišit

Nimelt liikusid Hugo ja Joel viimasest kontrollpunktist finiši suunas ning ühel hetkel avastasid, et nende GPS-signaalid on erinevad – ühel näitab ühes suunas liikumist, teisel aga vastupidises suunas minekut. Kumbki ei saanud aru põhjusest, aga neil polnud ka ööpimeduses kellegagi rääkida ning mägedes puudus levi, et dispetšeriga suhelda. 

"Kui olime läinud kolm või neli tundi juba mäest alla, siis ma järsku vaatasin kaardilt, et liigume ikkagi järjest kaugemale ning oleme rajalt juba viie kilomeetri ulatuses kõrvale läinud. Sealsetes olukordades on viis kilomeetrit väga palju, eriti, kui tuleb jõuda kindlas ajavahemikus kohale ja iga sekund on arvel. Mulle tundus, et nüüd ongi kõik ja me ei jõua elu sees kohale, sest öösel ei saa keegi meid aidata ega juhendada ning me pidime hakkama uuesti üles ronima sealt, kust just olime alla tulnud," kirjeldas Juht kõige raskemaid momente kogu võistluse jooksul.

Juht ja Hugo hakkasid rada otsima ning leidsid teekonnal ühe prantslasest jooksja, kes seda võistlust juba mitu korda on teinud. Kuna aga kumbki neist ei rääkinud prantsuse keelt, siis oli keeruline tema juttu mõista. Nii palju sai selgeks, et korraldajad olid vahepeal kaarti muutnud, aga see info ei olnud jõudnud Hugo ja Juhini. Kõik kirjeldused olid aga prantsuse keeles. 

Lõpuks õnnestus meestel leida mägede vahel rada, mis viis alla linna ja seal asus üks kontrollpunkt. See oli nende saabumisel ammu kinni pandud. Teadmatuses, mis edasi saab, otsisid mõlemad kohta, kust õnnestuks leida söögipoolist või saaks korraks puhata. "Me nägime kohalikku hamburgeriputkat, kus inimesed ööelu elasid. Lõpuks sain selle sama putka teisel korrusel diivanil ühe tunni magada ning meil õnnestus dispetšeriga suhelda ning selgitada, et signaalid ei tulnud läbi ja info meieni ei jõudnud," nentis Juht.

Tänu ühenduse saamisele õnnestus lõpuks jõuda finišisse ning võistlus läbida. Juht aga ei oska sõnadesse panna kõike seda, mida selle jaoks tuli kogeda, eriti viimastel tundidel ja minutitel. 

"Ma olin ikkagi tol hetkel seal hamburgeriputkas šokis ja mõtlesin, kas tõesti pärast seda tohutut pingutust me kaotame kõik ja ei lõpetagi. Olin lihtsalt vaimselt katki ning punnitasin kõvasti, et mitte alla anda. Aga me leidsime lõpuks lahenduse ja meie jalad ja käed olid finišis terved. Inimesed ei mõista, et see polnud lihtsalt üks jooks, vaid võitlus elu ja surma nimel," meenutas Juht.

Suurepärane paariline

"Nii palju oli neid asju, milleks ma ei olnud valmistunud. Näiteks ma ei teadnud, et kivid võivad seal niimoodi jalge alt libiseda, et kukud. Nii palju on väikseid detaile, mille pärast kõik võib ühe hetkega pooleli jääda. See raskusaste on uskumatu ning nägime tänavatel inimesi osalejate suunas palvetamas või aplodeerimas," rääkis Juht.

Eestlane jäi väga rahule oma šveitslasest paarilisega, kellega koos nad plaanivad veel nii mõndagi ette võtta. Lisaks tunnistas Juht, et sealne toetajaskond on hoopis erinev eestlastest.

"Ma ei oska sõnadesse panna seda, kuidas sellel väljakutsel osalenud inimesi tunnustatakse. Meid valati finišis šampusega üle ja kohal oli näiteks üks mees, kes on selle võistluse kümnel korral edukalt lõpetanud. Kuidagi rohkem usku ja toetust on välismaal ning inimesed tunnevad ennast hoituna ja erilisena. Isegi see, kes jõuab kohale kõige viimasena või hoopis katkestab," nentis Juht, kes tähistas maratoni läbimist finišijoonel tantsuga.

Eestist on varem sellel väljakutsel üheksa aastat tagasi osalenud Heiti Hallikma Soome tiimi koosseisus. Juht ütles, et tänaseks on rada juba muutunud. "Mõned inimesed ootavad aastaid järjekorras, et sinna üldse pääseda. Võistluse rada muutub igal aastal," lisas ta.