Viis põletavat küsimust uue NBA hooaja eel
Eesti aja järgi kolmapäeva varahommikul pannakse taas pall mängu korvpalliliiga NBA põhiturniiril. ERR-i spordiportaal otsib enne hooaja algust vastuseid liiga kõige painavamatele küsimustele.
1. Kas Victor Wembanyama on ikkagi inimene?
Lihtne ja lühike vastus on, et ei. Ükski Maal sündinu ei peaks olema võimeline sellisteks asjadeks:
Eks ta selge ole, et Wembanyama loodi laboris ämblikmees Kevin Durantist, OG ükssarvik Kristaps Porzingisest ja inimkatapult Manute Bolist üle jäänud varuosadest, aga üks faktor toob Wembyt ikkagi Monstaridest meile lähemale: seesama ebamaiste proportsioonidega keha. San Antonio Spursi eelmised legendaarsed pikad olid ka legendaarselt vastupidavad. David Robinsonil oli oma esimese seitsme NBA-aasta jooksul vaid üks hooaeg, kus ta mängis alla 80 mängu ning ta teenis veel 36-aastaselt 78 mängus keskmiselt 29,5 minutit; Tim Duncanist on NBA ajaloos üldse rohkem platsil käinud veel vaid kümme meest. Meil ei ole otsest põhjust arvata, et Wembanyamast ei saa sarnane igiliikur. Aga samas ei ole ka põhjust arvata, et saab.
Pigem sarnaste kui mitte-sarnaste gabariitidega mullune draft'i teine valik Chet Holmgren pidi kogu eelmise hooaja pöialabaluu vigastuse tõttu vahele jätma. Numbrid - ja lihtne loogika - ütlevad, et torninimestel ongi lihtsalt rohkem pahasti. Wembanyamaga sama pikku või veel pikemaid mehi on NBA ajaloos mänginud 14, prantslasega samas staarirollis ehk vaid Yao Ming ja Ralph Sampson ning mõlema ilusalt alanud karjäär hakkas pärast kolmandat hooaega vigastuste nahka minema. Greg Odenile mõtlemine toob siiamaani pisara silmanurka.
Lihtsalt... kui sul on võimalus valida Wembanyama, siis sa valid Wembanyama. See risk on seda väärt.
Kui NBA hakkas traditsioonilistelt keskmängijatelt kolmesejoone taha liikuma, andis Kevin Garnett esimesena ja Dirk Nowitzki teisena mõista, millisesse rolli võiks pikk mees tulevikus areneda. Teine põlvkond oli Durant; kolmas Porzingis - Giannis Antetokounmpo ning Wembanyama tähistab nüüd selle evolutsiooni viimast vormi, 224 sentimeetri pikkust keha, mis on võimeline kaugelt viskama, palli (viie sammuga) üle tooma ja oma mobiilsuse toel kaitses ka tagamängijaid peale võtma. Neljas oktoobrikuises kontrollmängus kogus Wembanyama keskmiselt 19,2 punkti ja 2,7 viskeblokeeringut. Pole raske näha, miks räägiti ühest uustulnukast viimati nii palju siis, kui liigaga liitus LeBron James.
2. Kas see on viimaks Boston Celticsi hooaeg?
Alates hooajast 2016/17 on Bostonist rohkem play-off'i mänge võitnud vaid Golden State Warriors, ainsa tiitlina on keltidel sellest perioodist siiski ette näidata vaid üks idakonverentsi esikoht. Eelmisel hooajal tuli Boston alles neljanda meeskonnana NBA ajaloos play-off'is välja kolmemängulisest kaotusseisust, aga ei suutnud ka neljanda meeskonnana NBA ajaloos tagasitulekut lõpuni viia ja lagunes kodusaalis Miami Heati vastu koost.
Peatreener Joe Mazzulla tõi äsja the Athleticuga rääkides välja, et eelmisel hooajal oli Bostoni mäng selgelt liiga sõltuv kaugvisetest ja kui need sisse ei kukkunud, jäädi ootama, milliseid imejäneseid Jayson Tatumil ja Jaylen Brownil kübarast tõmmata õnnestub. Koera sabast üle saamiseks liigutas Brad Stevens suvel pusletükke moel, millesarnast nähti Bostonis viimati Kevin Garnetti ja Ray Alleni tulekuga: meeskonna talismani Marcus Smarti, Robert Williams III ja Malcolm Brogdoni asemel toodi rohelisse särki Kristaps Porzingis ja Jrue Holiday. Boston andis ära ka kaks draft'i esimese ringi valikuõigust ehk aeg võitmiseks on nende jaoks käes nüüd ja praegu.
Kontrollmängud andsid vargsi aimdust, millise dimensiooni Porzingise ja Holiday lisandumine võib Bostoni jaoks avada. Potentsiaalne algviisik Derrick White - Holiday - Brown - Tatum - Porzingis on tõenäoliselt liiga parim, Al Horford on tõestanud, et on ka 37-aastasena jätkuvalt valmis olulistel hetkedel vastutust kandma. Smarti näol anti ära tunamullune liiga parim kaitsemängija, aga nii Holiday kui Wright valiti eelmisel hooajal sümboolsetesse kaitseviisikutesse ning Porzingis on vastastele veel kõvemaks pähkliks kui oli time lord Williams. Bostoni kaitsereiting oli eelmisel hooajal paremuselt kolmas - ei oleks üllatus, kui see kevadeks veelgi paraneb.
"Kui Tatum ja Brown on väljakul, tundsin, et minu jaoks on kõik uksed avatud," rääkis Porzingis pärast kontrollmängu Philadelphia 76ersi vastu. "Nad nõuavad vastastelt nii palju tähelepanu ja minu jaoks on see väga-väga lahe viis mängimiseks. Pall liigub ja kõik saavad sellest osa. Kui me jõuame ühel hetkel kõigil tasanditele ühele lainepikkusele, on teistel meid väga keeruline peatada. Potentsiaal on selge: see on tiitlipotentsiaal."
3. Mis saab Ja Morantist?
Kõige kurvem on, et ülesanne oli iseenesest selge: ole nagu Allen Iverson, aga ainult väljakul, mitte sealt eemal.
Esimese poolega saigi Morant suurepäraselt hakkama. Nagu AI, pani Morant oma kasvu pikkade meeste liigas enda kasuks tööle, kasutades plahvatuslikku energiat akrobaatiliste lahenduste leidmiseks. Lustlikult lugupidamatu mängustiil oli otse Iversoni õpikust, käsi-näos-võta-välja ja selga keerates krutslik sõrmevibutus. Mees nagu orkester, mees, kes oli - nagu Iverson - juba oma teisel hooajal liiga üheks kõige põnevamaks müügiartikliks. Keda huvitaks Memphis Grizzlies, kui seal poleks Ja Moranti?
Teise poolega oli ka hästi. Iverson oli juba enne draft'i neli kuud vangis istunud, pärast debüüthooaega jäi ta politseile vahele relva kandes, tema ema oli sünnitades 15-aastane ja isa tema sirgumisel rolli ei mänginud; Morant kasvas kõigi allikate sõnul üles heas peres, nautis vanemate toetust, ei teinud pahandust, oli oma tööeetikaga ja kuulamisoskusega treenerite unelmaks.
Eelmisel nädalal avaldas ESPN ka NBA mängijate seas palju vastukaja tekitanud pika loo, kus Baxter Holmes ja Tim MacMahon toovad välja, et keskkoolis Ray Alleniga mänginud Moranti isa Tee viib oma realiseerimata jäänud NBA-unistusi nüüd poja läbi ellu. Näiteks kirjutatakse, et Morant külastas koos isaga juba oma debüüthooajal stripiklubisid ning tarbis korduvalt ka õhtutel enne mänge alkoholi. Allikate sõnul on Moranti suhtumine iga nelja NBA-s veedetud hooajaga eksponentsiaalselt kehvemaks muutunud ning nüüd kulmineerunud kahe relvavehkimisepisoodi ja erinevate vägivallasüüdistustega.
Algaval hooajal jätab võistluskeelu all olev Morant Memphise esimesed 25 mängu vahele. Kas pärast jõule tuleb tagasi oma vigadest päriselt õppinud superstaar või allakäigutrepil juba liiga kaugele veerenud poisike?
4. Milline on NBA Tähtede mängu tulevik?
[Tugev minu-ajal-oli-muru-rohelisem häiresireen] Sellest on saanud ikka kohutavalt s*tt toode.
Veel kümne aasta eest tundus Tähtede mäng ja seda ümbritsev midagi sellist, mille nimel keset ööd üles ärgata. Praegu ei ole viitsimist seda säravasse rüüsse riietatud ühelt poolt teisele lonkimist ja võrkpallijoonelt peale tulistamist isegi hommikul järele vaadata. NBA fänn on nõus: tänavust Tähtede mängu vaadati 27 protsenti vähem kui eelmisel aastal ning enam kui kaks korda vähem kui 20 aastat tagasi. Korvpallistaarid kogusid sel aastal USA-s vähem vaatajaid kui MLB ja NFL-i Tähtede mängud ning isegi samal päeval toimunud Daytona 500 võidusõit.
Langustrendi põhjuseid on ilmselt mitmeid. Ühelt poolt vaadates ei saa välistada seda, et me oleme aastate jooksul lihtsalt juba kõikvõimaliku ära näinud. Paarikümne aasta tagused Tähtede mängud olid oodatud spektaaklid juba puhtalt seepärast, et ligipääs toonaste staaridele kullavaramule oli raskendatud; Tähtede mängu ümbritses eriline aura, mis võimaldas vähemalt korraks müütilisi kangelasi oma silmaga näha. Uus meedia on tippsportlased aga kõigile koju toonud, iga mängija tipphetked on meist sekundite kaugusel ning üldine spordi areng tähendab ka seda, et A-kategooria staaride oskustepagasi nägemiseks ei pea enam veebruari ootama - Steph Curry, Giannis Antetokounmpo ja Nikola Jokic pakuvad ju Tähtede mängu väärilist paketti igaõhtuselt.
Alates 2017. aastast on Tähtede mäng traditsioonilise Ida-Lääs vastasseisu asemel toimunud nii, et kaks kaptenit valivad kohtumise eel oma tiimid. Hooaja jooksul jõhkra tambi all olevad mängijad ei viitsi niigi seda tsirkust eriti kaasa teha (erandiks on ehk Kobe surmale järgnenud 2020. aasta Tähtede mäng, kus lõpus pingutati päris tublisti), aga see NBA otsus on võtnud viimasedki rivaliteediriismed.
NBA komissar Adam Silver möönas eelmisel nädalal ESPN-i saates "First Take", et kaptenite süsteem pole võib-olla kõige paremini õnnestunud ja juba veebruaris võib Indianapolises väljakul näha taas Ida ja Lääne särke. Küll mattis Silver kiirelt võimaluse USA versus Maailma vastasseisust, öeldes, et muul maailmal pole piisavalt palju mängijaid. Sest jah, Jokic, Antetokounmpo, Doncic, Gilgeous-Alexander, Wembanyama, Sabonis ja needsamused ei saaks ju ameeriklastega hakkama.
5. No mis siis kevadel saab?
Hooaja eel on päris selge, et idakonverentsis alustavad favoriitidena Boston Celtics ja Milwaukee Bucks, läänekonverentsis Denver Nuggets ja Phoenix Suns. Näiteks pakkusid ESPN-i hooaja eelvaates kaheteistkümnest eksperdist ida finaali Celticsit ja Bucksi kümme, läänes Nuggetsit ja Sunsi kuus. Samas Sunsi ennustab finaali vaid üks.
Bucks tõi Giannisele appi tegelikult Miamisse kolida tahtnud Damian Lillardi ja mõlemad saavad nüüd esimest korda oma karjääri jooksul koos mängida tõelise superstaariga. Väga lihtsalt taandades vahetas Jrue Holiday ära andnud Milwaukee kaitse nüüd rünnaku vastu. On päris hullumeelne mõelda, et kaks (!) aastat tagasi finaali jõudnud Phoenix Sunsi koosseisust on alles vaid üks mängija, Devin Booker, kelle kaaslasteks peadpööritavas karussellis on nüüd teised ründemasinad Kevin Durant ja Bradley Beal.
On vana tõde, et tiitlikaitsjal oleks koosseisu patt muuta. Denveril on jätkuvalt võimalik väljakule saata maailma parim korvpallur ning ristatisideme rebendi järel ehk veelgi võimsamalt naasnud ja nüüd samuti A-kategooria staaride sekka kuuluv Jamal Murray. Teised "suured" Denveri ümber tegid nende püüdmiseks suvel aga põhjalikke ümberkorraldusi. Kas sõrmusesäras peesitava Nuggetsi pigem rahulik tegutsemine on piisavaks?
"Võitu korrata on raske. Kui kõik on aga optimeeritud, peaksime võitma kolm või neli tiitlit," rääkis Denveri peadirektor Calvin Booth The Ringerile. "Meie jaoks on nüüd eesmärgiks tiitli kaitsmine. Selline peab meie mõtteviis olema. Nagu poksijal, kes on kogu elu näinud tiitli võitmiseks vaeva ja peab siis oma vööd kaitsma. Teame, et aprillis tullakse meie vöö järele ja peame sellest kinni hoidma," lisas Murray.
Paberil tundub ju nii selge, et Celtics ja Bucks on teistest idakonverentsis peajagu üle ning isiklikult näen, et Bostoni kaitse astub veel sammu võrra edasi ja nii lähevad keldid taas finaali. Mis tähendab siis ilmselt ju, et Miami Heat laseb jälle kõrge kaarega. Nuggetsi vastu panustamine tundub aga erakordselt meelevaldne tegevus. Mis tähendab siis ilmselt ju, et kuskilt tuleb jälle see Golden State...? Teeme, et ei. Finaalis on Celtics - Nuggets, on seitse mängu ja on Bostoni esimene tiitel 16 aasta järel. Teeme nii.