Pekingisse saabudes andis Külm negatiivse proovi, kuid Zhangjiakou olümpiakülla jõudes selgus, et ta on lähikontaktne. Kaks päeva sai Külm lähikontaktsena isolatsioonis treenida, aga siis andis ta kaks järjestikust positiivset proovi ja esmaspäeval viidi ta isolatsioonihotelli.

"See oli vist pühapäeval, olin treeningul ja treening oli neljast kuueni. Kuna olin lähikontaktne, siis mul suusaboksi asja ei olnud ehk tegin oma plaanid nii, et kiirelt staadionilt lahkun. Kui treeningult ära kõndisin, nägin, et Martti Rajult kuus sõnumit: "Oled positiivne, tule kähku oma tuppa ja püsi seal järgmiste infodeni." Kui seda lugesin, siis lihtsalt kükitasin lume peale maha ja pisarad tulid nagu kraanist, otseses mõttes," meenutas Külm Eesti ajakirjanikega vesteldes. "Indrek [Tobreluts] oli mu kõrval ja ma ei suutnud talle öelda, ta luges ise sõnumist. Ta kinnitas, et see on ainult üks proov, sa oled läbi põdenud, see mingi vale värk, ei ole võimalik. Kui jõudsime tagasi, siis vist tunni pärast tuli info, et eelmise päeva proov ka positiivne – tulid järgmised pisarad."

"Hakkasin asju pakkima ja öeldi, et hommikul tullakse järele," jätkas Külm. "Järgmise päeva hommikul öeldi, et tullakse järele, aga lõpuks tuldi pool viis õhtul. Seni olin olümpiakülas oma toas kinni ja ootasin. Kui nad järele tulid, siis Martti aitas asjad tõsta kiirabiauto peale ja vilkuritega auto sõitis siit olümpiakülast välja."

Paigutati koristamata tuppa

Külm rääkis, et algul paigutati ta karantiinihotellis seitsmendale korrusele tuppa, mille vaade oli parkla poole ehk ta nägi, kuidas järjest tulid kiirabiautod hotelli juurde. "Suhtlesin oma emaga ja tunnike hiljem mõtlesin, et lähen pesema. Kui vannitoaukse kinni panin, avastasin, et seal vanninurgas oli hunnik kasutatud rätikuid! Siis käisid korraks kõik tuled silme eest läbi, kiiresti tegin pildi ja kiiresti läksin otsisin ühe hiinlase üles ja sõimasin ta läbi, et kuidas niimoodi saab, et mulle antakse koristamata tuba," jutustas Külm. "Päris kiiresti leidis ta mulle järgmise toa ja sain ümber kolida. See oli üks väga suur punane tuli minu silmis. Eks nad mingil määral olid seda tuba koristanud, aknad olid lahti ja toas oli 11,5 kraadi sooja. Selle tunni jooksul saapaid ja jopet ära ei võtnud."

"Hotellituba oli vana. Võib-olla 25 aastat tagasi oli see nelja tärni hotell," lisas Külm muheledes. "Olümpiakülas on hotell palju normaalsem."

Toit karantiinihotellis just kiita ei olnud, sportlasel oli kõht pidevalt tühi. "Sain üheksa söögikorda seal, neist kaheksa olid täpselt samad söögid, grammi pealt samad, seal ei muutunud midagi! Sõin hommikuks sama sööki, mida sõin õhtuks," rääkis Külm hämmeldunult. "Nüüd näitasin ka Rajule ja teistele pilte söökidest, mis mina sain ja nemad näitasid, mis Riho (samuti isolatsioonihotellis istuv treener Roosipõld) saab – väga erinevad. Ehk mingil määral tehakse ikka vahet. Ma ei tea, kas treeneri ja sportlase vahe. Igatahes mul kogu aeg kõht korises."

Katsumus, millest õppida

Just toidu kohta sai ta ka nõuandeid jagada, kui selgus, et kolm positiivset proovi andnud kahevõistleja Kristjan Ilves peab samuti karantiinihotelli minema. "Ütlesin, et pakkige võimalikult palju süüa-juua kaasa – puuvilju ja küpsiseid, kõike, mis annaksid kaloreid," sõnas Külm. "Ega täpselt ei teagi, ma ei ole kursis tema seisuga. Kui ta on päriselt haige, ei olegi muud teha, kui oodata, kuni sümptomid ära kaovad, seni peab vaimu tugevana hoidma."

Külm tunnistas, et talle oli see vaimselt raske üleelamine, aga ta suutis end positiivselt mõtlema sundida. "Kui teada sain, siis mul oli tohutult palju pisataid, see tundus uskumatu," avaldas ta. "Aga kui mind ära viidi, olin kõik juba ringi mõelnud, et okei, järjekordne katsumus on mu teele pandud, pean selle ületama, et sellest õppida ja tugevamaks saada – ma ei tohi ise alla anda!"

"Esimesed kaks päeva läbisin oma toas 10 000 sammu 20 ruutmeetri peal. Umbes 2000 sammu sain korraga teha, enne kui pea ringi hakkas käima," meenutas ta. "Olin valmis, et saan kahe päeva pärast välja ja kõik on hästi. Kui tuli esimene negatiivne proov, olin järgmisel päeval põhimõtteliselt jope seljas valmis. Aga siis tuli järgmine positiivne ja tuli jälle hunnik pisaraid."

"Sellest järgmine päev oli mul väga raske. Mul oli raske mõelda see asi enda jaoks heaks ja voodist välja tulla," tunnistas Külm. "Aga samal õhtul kella kuue aeg sain Marttilt telefonikõne, et paki asjad kokku, tuled ära. Kaks minutit hiljem oli skafandris hiinlane ukse taga ja ütles, et võin minna. See oli üllatus, ma ei oodanud seda sel päeval üldse. Teadsin, et peab olema kaks järjestikust negatiivset proovi, aga eelmine päev oli mul ju olnud positiivne."

"Aga võib-olla nad inimlikult said aru, et minu CT-väärtused ei lange, ei lähe numbrid kehvemaks, olen viis päeva kinni olnud," mõtiskles Külm. "Võib-olla nad tegid erandi, ma täpselt ei tea, aga mitu korda enam küsida ei julge. Algul Martti ütles, et kahe tunni pärast lähed ära, aga minu mõte oli sealt võimalikult kiiresti ära tulla, enne kui nad ringi mõtlevad."

"Ma arvan, et pigem olen sellest üle saanud ja vaatan positiivselt poolelt juba," lisas Külm. "Kindlasti on see kogemus, mida ei sooviks kellelegi – raske on olla võõras kultuuris niimoodi kinni."

Vormile praegu raske hinnangut anda

Aeg möödus Külma sõnul isegi kiiresti. "Seal oli mingi wifi, aga see ei laadinud ühtegi lehekülge ära. Õnneks EOK andis mulle kohaliku SIM-kaardi, kus oli internetti, millega sain teha hotspot'i. Telekas mul oli, aga ma seda kordagi käima ei pannud. Mul oli kaks ristsõna, mis ma kõik ära lahendasin ja läbi lugesin ka Martin Fourcade'i raamatu. Ülejäänud aja võimlesin, vahepeal pikutasin ja mõtlesin. Mul oli väga palju sõpru-tuttavaid, kes olid valmis minuga aega veetma ja rääkima, kõigile neile väga suur kummardus!" tänas ta.

Kas või kui palju vorm karantiinihotellis viibimise tõttu kannatada sai, ei osanud Külm veel öelda. Igatahes esimese võistluse teeb ta juba 7. veebruaril, kui on kavas naiste 15 km tavadistants. "Olen peale väljasaamist teinud ainult ühe suusatrenni, õues liikumas ja jooksmas natuke rohkem käinud. Mõned päevad läheb aega, et sellest aru saada, palju vorm kannatada sai," arutles Külm. "Eks individuaal näitab, ma arvan. Ei oska praegu veel seda hinnangut anda."

Eesti delegatsioon soovis Külmale karantiinihotelli rattatrenažööri saata, kuid seda ei võimaldatud. "Meile öeldi, et see võib hotellitoa põranda ära lõhkuda. Võib-olla natuke edasi-tagasi liigub, tekib kriimustus. Aga sellele oleks lihtne lahendus vaip või võimlemismatt alla panna. Arvestades seisu, milline see põrand, poleks paar kriimu sellele midagi teinud," arvas Külm. "Viimasel päeval sain hantlid, neid natuke näppisin, aga siis juba tuldi järele."

Pärast karantiinihotellist naasmist koheldakse Külma veel seitse päeva lähikontaktsena ja ta peab olema isolatsioonis, kuid võib treenida ja võistelda. Avatseremooniat vaatab ta ilmselt internetist. "Ma arvan, et isegi kui poleks karantiinihotellis kinni olnud ega saanud lähikontaktseks, siis võistluste pärast poleks soovinud sinna Pekingisse sõitagi," ütles Külm. "Aga eks ma internetist leian selle ja saan vaadata siit. Naudin parem seda vabadust, mis mulle on antud!"