Sõitsin ühel õhtul üksinda bussiga "koju". Täiesti üksinda terves suures bussis. Alguses olin ilmselt väga enda mõtetes ega pannud tähele, kuidas see bussijuht sõidab, igatahes tavapäraselt umbes 20-minutiline reis kujunes 40-minutiliseks. Seejuures ummikuid ei olnud. Aga tegelikult oli see omamoodi isegi tore, sest ta unustas salongituled põlema panna ja ma sain ümbritsevat uudistada. See tundus kuidagi nii hoomamatu – ma olen ju nendel samadel tänavatel 14 aastat tagasi vabalt kõndinud, isegi pressikeskusest hotelli jalutanud. Ja nüüd oli kogu see tavaelu justkui nii lähedal, aga samas nii kaugel, me olime nagu puuriloomad, keda ringi veeti. Kusjuures, kui suvel Tokyos kohalikud lehvitasid agaralt olümpialogodega sõidukitele, siis siin juhtus mul see alles eile, et üks tüdruk olümpiabussi nähes lehvitas ja oli väga rõõmus, kui vastu lehvitasin. Enamik vahib neid busse umbusklikult.

Ma ei oskagi päris täpselt öelda, milliste tunnetega ma siit ära lähen. Peamiselt vist kergendustundega. Esiteks, et ma ei pea enam laskma iga päev enda kurku torkida. Aga teiseks ka seetõttu, et ma igatsen seda tunnet, et saan vabalt minna, kuhu tahan. Täna näiteks on meil valida, kas istuda enda hotellis või sõita pressikeskusesse. Mul on hotellitoa aknad tänava poole, naiivselt heitsin pilgu 15 korrust allapoole lootuses, et aiad on eest kadunud ja oleme vabad. Aga ei – aiad ja tabalukud ja metalltalad on endiselt paigas…

Seetõttu sõidame natukeseks pressikeskusesse, seal on vähemalt ruumi, et ringi jalutada! Ja äkki õnnestub ka ametlikku poodi sisse pääseda. See pressikeskus on üüratult suur, no ikka massiivne hoone. Aga ametlikku olümpianänni müüv pood on üks pisike putkake. Kust esiteks sai kaup esimese paari päevaga tühjaks, seejärel toodi küll asju tasapisi juurde, aga siis tekkis sinna järjekord. Minul oli üks päev natuke rohkem aega ja mul kulus kaks tundi, et sinna poodi sisse saada ja vennapoegadele maskott – see skafandris (?) panda – ära osta. Aga järgmistel päevadel läks see olukord täiesti käest. Hotellis ühed ameeriklased rääkisid, et keegi seisis järjekorras seitse tundi, aga ei jõudnud ikka poeni! Osad inimesed pidid järjekorda võtma juba kell 6 hommikul, kuigi pood avatakse alles kell 10…

Ühesõnaga, järjekordne arusaamatu samm korraldajate poolt – miks pole tehtud suuremat poodi, kui kogu meedia istub suletud mullis kinni? Aga lootus püsib, et kuna suur osa ajakirjanikest lahkus/lahkub juba täna, on ehk järjekord väiksem. Kas kaupa on, see on juba iseküsimus…

Aga seniks mõningaid väikeseid jutukesi-tähelepanekuid, millest eraldi blogipostitusi ei sündinud.

Lost and found

Sellise pildi leidsin ühest bussipeatusest Yanqingis. Ma arvan, et kommentaarid on liigsed. See on lihtsalt parim kaotatud asjade kuulutus, mida olen kunagi näinud.

Kuidas ma vene karuga tülitsesin ja leppisin

Pärast iluuisutamise võistkonnavõistluse lõppu avalikustatud noorukese venelanna Kamila Valijeva positiivne dopinguproov ja seejärel Rahvusvahelise Spordiarbitraaži otsus lubada tal võistelda kasvatas huvi naiste üksiksõidu vastu veelgi suuremaks kui tavaliselt.

Paljude hinnangul oli see ebaõiglane, et Valijeva jääle lubati ja näiteks ameeriklased võtsid sel teemal kõvasti sõna. Juba enne lühikava levis sotsiaalmeedias USA uisutajate seas üleskutse suurte jõududega võistlust vaatama minna ja häälekalt omadele kaasa elada, et "toetada puhtaid sportlasi". Samamoodi olid venelased enda tüdrukuid toetamas.

Vabakavaks olid aga "kisakoorid" veelgi suuremaks kasvanud ja sel korral liitusid venelastega ka ajakirjanikud. Ma olen seda meelt, et suurtel tiitlivõistlustel on täiesti normaalne enda riigi sportlastele kaasa elada, aga ajakirjanike alas seda tehes peaks siiski suutma ennast kontrollida. Suur hulk Venemaa ajakirjanikke seda ei suutnud.

Tegelikult algas nende demonstratsioon peale juba kohe võistluse alguses, kui nad kambakesi bravuurikalt pressitribüünile laua taha prantsatasid, ühtegi töövahendit nad välja ei võtnud, vaid asusid lihtsalt teiste võistlemise ajal valjuhäälselt arutama, kui head on nende sportlased. Kuna mina üritasin samal ajal neist paari meetri kaugusel tööd teha, oli see üsna häiriv, aga kannatasin ära.

Mu kannatus katkes viimase grupi ajal. Venelannadest uisutas esimesena Aleksandra Trussova, kes tegi viis neljakordset hüpet, maandudes neist kolm ka ilusti ära. Tõesti, suurepärane saavutus. Aga lihtsalt… iga hüppe järel tagusid need Venemaa ajakirjanikud rusikatega vastu lauda, trampisid jalgu, karjusid "PÜSIIII! JAAAAAA!" jne. Üha pöörasemalt. Siis tuli Anna Štšerbakova ja sama kordus, isegi valjemini.

Veel kord – minu meelest on normaalne enda riigi sportlastele kaasa elada. Aga mitte niimoodi. Sellepärast läksin härrastele ligi ja ütlesin, et pressitribüünil niimoodi ei käituta, nad segavad teisi ajakirjanikke. Osad pöörasid mulle selja ja üritasid ignoreerida. Aga ma ei jätnud järele, selgitasin veelkord, et kui nad soovivad niimoodi karjuda, peaksid nad minema fännitribüünile. Selle peale kostitas neist kõige karusem mees mind venekeelsete roppustega. Ma olen küll üks neist, kes õppis koolis vene keele asemel saksa keelt, aga see ei tähenda, et ma venekeelsetest roppustest aru ei saaks. Ja seda ma talle ka ütlesin – sain väga hästi aru! Järgnesid veel mõned roppused, kuni üks ajakirjanikest lubas, et nad käituvad viisakamalt.

Tuli Valijeva jääle. Tal ei läinud hästi ja ta langes medalitelt välja. Järsku tuli koputus mu õlale. See sama vene karu, silmad punased ja veekalkvel: "Neiu, anna andeks! See oli minu olümpia tähtsaim õhtu ja ma kaotasin täielikult pea! Ma ei käitunud professionaalselt, olin idioot! Palun väga vabandust, olin idioot!"

Ausalt öeldes olen siiamaani natuke šokis, et ta päriselt tuligi ja palus vabandust :)

Külm ja soojem ja spordivõistluse moodi võistlus

Reede hommikul oli Kelly Sildaru viimane võistlus, rennisõidu finaal. Kui oli pargisõidu kvalifikatsioon, oli seal võistluspaigas -24 kraadi külma, tajutav temperatuur oli -34. Maskis hingates tuli soe õhk otse silmadele ja ripsmed sõna otseses mõttes jäätusid üksteise külge kinni, nii et silmi ei saanud pilgutada enne kui ripsmed lahti kakkusid. Reedel oli temperatuur märksa talutavam, aga see tuul… see lõikas kontidest ka läbi! Sellise jäise tuulega poolteist tundi õues passida pole just kõige meeldivam tegevus, aga tasuks tuli Eesti olümpiakoondise paremuselt teine tulemus sel olümpial.

Sealt edasi kiirustasin Pekingisse, et minna kiiruisuhalli Marten Liivi sõitu vaatama. Teel sinna rääkisime teiste ajakirjanikega, et see oleks küll üks erakordselt tore üllatus, kui päeval, mil ootasime medalit Kelly Sildarult, tooks selle hoopis Marten Liiv! Ja siis istusime seal üliilusas hallis ja… medal jäi vaid 0,17 sekundi kaugusele! Kuramus, see oli üks äge võistlus!

Laupäeva õhtul käisin vaatamas iluuisutamise paarissõidu vabakava ja seal sai ülinapi võidu maailmarekordilise skooriga Hiina paar, kellele kogu hall kaasa elas. See oli esimene kord sel olümpial, kui mul reaalselt tuli kananahk! Sest selle publikuga siin oli nagu oli. Aga lõpuks oli vähemalt illusioon, et uisuhall on rahvast täis ja see, kuidas nad omadele kaasa elasid, oli juba spordivõistluse moodi!

Olümpia lõpetuseks käisime hokifinaali vaatamas ja ka seal oli täitsa spordivõistluse tunne. Hiinlased küll toetasid rohkem Venemaa olümpiakomitee meeskonda, aga hallis oli ka väike soomlaste seltskond, kes üha häälekamaks muutus ja aitas atmosfääri ägedamaks teha. Lõpp oligi ilus, soomlased võitsid ja meie saime Pekingis ka Eesti hümni kuulatud! Jälle kananahk.

Nagu pilvekese paitus

Lõpetan positiivsel noodil. Kolm nädalat üsna ühesugust hommikusööki süüa võib muutuda päris üheülbaliseks. Eks väikesed variatsioonid on ikka, aga samas pead leppima sellega, mis lauale pandud. Näiteks tahaks kaerahelbeputru, aga pean koduni ootama…

Igatahes. Hotellide hommikusöögi juurde käib alati apelsinimahl, onju? See on kuidagi… ma ei tea, kirjutamata seadus? Ühel hommikul apelsinimahla polnud. See polnud otsas, vaid seda polnud valikuski. Aga kuna hotellis hommikusööki süües tundub, et mahlatops peab ka kõrval olema, valisin siis muu mahla. Seal oli õunamahla, viinamarjamahla ja greibimahla. Võtsin neist viimase ja… selle kirjeldamiseks jääb sõnu väheks! Ausalt, ma olen täiesti vaimustuses! See pole selline mõrkjas nagu greibimahlad tavaliselt, vaid täpselt paras. Aga kõige imelisem on see konsistents! See on kuidagi nii siidine ja pehme. Umbes nagu pilv paitaks su suud, arvas meie operaator Kaarel Tooming, kellele ma ka seda mahla tutvustasin. Täna küsis Kaarel nendelt toredatelt töömesilastelt, kes meid hommikusöögisaalis teenindavad, kas seda mahla oleks võimalik kaasa osta. Alguses olid töömesilased väga segaduses ja hakkasid kuskile helistama. Siis toodi Kaarlile kolm väikest pudelit viinamarjamahla. Kaarel tänas viisakalt, aga näitas suurele mahlatünnile, et mõtles seda greibi oma. Töömesilane vastas, et see pole müügiks. Siis juba teatas, et topelthinna eest siiski on. Aga kui küsisime, mis see topelthind on, teatas noormees, et tegelikult võime hoopis ühe pudeli tasuta saada! Kuidas väikesed asjad võivad nii palju rõõmu teha… :)

* * *

Lennuni on nüüd jäänud täpselt 24 tundi. Hiljemalt õhtuks peaks saabuma koroonatesti sertifikaat, lisaks tuleb täita küsimustik tollile, kõige tähtsamad on ka seal koroonateemalised küsimused. Ja siis ei jää üle muud, kui asjad pakkida, minna hommikul bussile ja seejärel asuda kodu poole lendama!